10 aastat apteegis töötanud farmatseudid Dagmar Uibo ja Alla Zabellevits said hiljuti ootamatu tööpakkumise, mille mõlemad vastu otsustasid võtta. Kuna inimeste aitamine on neil veres, hoolitsevad nad nüüd selle eest, et BENU uutel ja staažikatel apteekritel oleks maailma parim töökoht.

Elu suunas apteeki tööle

Dagmar tõdeb, et farmaatsia polnud sugugi tema esimene ega ka teadlik valik, kuid on siiski väga tänulik, et elu ta just apteeki tööle juhatas. “Nii suurt tänulikkust, nagu ma tänu sellele täna tunnen, ei oskagi kirjeldada. Milline vedamine!” ütleb ta.

Nimelt alustas naine esialgu tööd klienditeenindajana, kuid ajapikku kasvas temas professionaalne huvi meditsiini ja ravimite vastu. “Töötasin lõpuks apteegis palju aastaid ja õppisin farmatseudiks. Lahkudes olingi juba hariduselt farmatseut,” räägib Dagmar.

Tänaseks on Dagmar erinevates apteekides töötanud enam kui 10 aastat ning jätkab seda tänaseni, kuid väiksema koormusega kui varem – hiljuti asus naine hiljuti tööle värbaja ametikohale ning hoiab nüüd tublidel BENU apteekritel silma peal.

“Värbaja töö on väga põnev, kuna olen ju töökohti vahetanud ja tean, mida apteekri töö endast kujutab. Väga huvitav on kuulda, millised on inimeste soovid ja vajadused, mistõttu pean oluliseks hoida nii praegusi BENU apteegi töötajaid kui ka tervitada uusi apteekreid,” kinnitab Dagmar.

Samuti pakub naisele huvi psühholoogia ja isiksuste tunnetamine – igapäevatöös püüab ta mõista, millise inimesega tegu on ning vastavalt sellele leida vestluspartneriga ühine keel. “Kui apteegis tuleb inimesi nõustada füüsilise tervise teemadel, siis värbamise puhul domineerib vaimne pool,” võrdleb ta.

Hea apteekri puhul toob Dagmar välja pühendumuse, uuendusmeelsuse, hea kuulamisoskuse ja positiivse meele. “Endasse tuleb ikka uskuda ja oma teadmisi tõestada. Suurimad väljakutsed selguvad tavaliselt töö käigus. Tegelikult pakuvadki just need olukorrad kõige enam põnevust, kui patsient tuleb apteeki kindla mure ja sooviga, aga jutu käigus selgub, et tegelikult oleks vaja hoopis midagi muud. See, kui inimene päriselt abi saab, on suurim rõõm!” kinnitab ta.

Tööpakkumine oli suur, aga meeldiv üllatus

Alla läks farmatseudiks õppima kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist. Erinevalt Dagmarist paelus naist keemia, mis oli tema jaoks väga selge ja huvitav. “Samas olin väga huvitatud ka meditsiinist ning leian, et just farmaatsia seob tihedalt nii keemiat kui ka meditsiini. Pärast paljusid aastaid olen selles täiesti veendunud ja kindel selles, et minu valik oli väga õige,” kirjeldab ta.

Alla oli apteegis töötanud kokku 10 aastat, kui talle tehti pakkumine asuda tööle hoopis värbaja ametisse. “Iga apteeker kohtub oma elus värbajatega, aga ma ei suutnud kunagi ette kujutada, et hakkaksin ise mingil hetkel seda tööd tegema,” meenutab ta.

Kuna Alla oli pühendunud apteegitööle, võttis ta mõtlemiseks aega, kuid otsustas siiski väljakutse vastu võtta. “Nüüd tean, et see oli väga õige otsus, kuna apteegimaailm on mulle tuttav, mõistan apteekrite muresid ja tundeid ning annan endast parima, et pakkuda neile parimat töökohta.”

Värbaja töö on Alla sõnul väga loominguline ja rutiinivaba. Apteekrite puhul hindab naine kõige rohkem inimlikkust, aga ka täpsust, vältimaks vigu ravimite väljastamisel ja vormistamisel. “Sa võid olla väga hea spetsialist, aga kui sa ei suuda suhelda, patsienti kuulata ja teda mõista, siis pole sinu professionaalsusel suurt tähtsust,” kirjeldab ta.

Kuna ravimite valdkond muutub ja areneb väga kiiresti, peab Alla väga oluliseks enesetäiendamise ja õppimise aspekti – kuna sageli tuleb apteekritel võistelda Internetist loetud informatsiooniga, tuleb valeinfot sageli ümber lükata.

“Apteekrite jaoks on väga oluline näha, kuidas nad on suutnud aidata inimestel nende terviseprobleeme lahendada. Sageli võtavad inimesed teavet mitte just kõige usaldusväärsematest allikatest ning arvavad, et aitavad iseennast, aga tihti juhtub vastupidine ning tekitatakse oma tervisele kahju.”

Just patsiendi ja apteekri ühise koostöö tulemusel sünnib tavaliselt parim lahendus igale murele. “Arvan, et see ongi kõige rõõmustavam – näha, kuidas patsiendi tervisemure on lahendatud ja tema elukvaliteet paranenud,” sõnab ta lõpetuseks.