Kas oled mõelnud, kust ammutab apteeker oma igapäevatööks vajalikud teadmised? Kui kõige olulisemad baasoskused annab erialane õpe, siis tegelikult kestab areng ja teadmiste ammutamine edasi ka pärast ülikooli lõpetamist – seda põhjusel, et meditsiini kiire arengu tulemusel tuleb apteeki pidevalt müügile uusi ravimeid, mille omadustega end kurssi tuleb viia. BENU apteegi proviisor Alexandra Sauskina selgitab, kuidas ravimite osas eeltööd tehakse.
Apteekril on kohustus pakkuda ka geneerilist ravimit
Sauskina sõnul jagunevad apteeki lisanduvad uued ravimid laias laastus neljaks suuremaks grupiks: nii on olemas originaalravimid, geneerilised ravimid, käsimüügiravimid ja veterinaarravimid. “Kuivõrd ravimid on väga erinevad, on ka uurimise ja taustatöö vajadus mõnevõrra erinev,” ütles ta.
Turule saabuvate uute originaalravimite kohta saab apteeker vajaliku info Ravimiameti ja Tervisekassa infosõnumitest, samuti ka ravimiesindajatelt või toimuvatelt konverentsidelt. Ravimi omadusi puudutav info pärineb omakorda meditsiinitöötajatele mõeldud infolehest ja/või teadusartiklitest, mida apteekrid regulaarselt loevad.
“Originaalravimitega on asi võrdlemisi lihtne: arst määrab patsiendile ravimi, kirjutab retsepti välja vastavalt näidustusele ning apteeker saab omalt poolt kommenteerida ainult annustamisviisi ja võimalikke koostoimeid,” sõnas ta.
Siiski leidub originaalravimile lisaks ka geneerilisi ravimeid ehk sama toimeainega koopiaravimeid. Ehkki geneeriline ravimi puhul uuritakse selle kohta taustainfot laastus samamoodi, esineb ka teatud eripärasid, millega apteekril igapäevaselt arvestada tuleb – näiteks ei pruugi apteegikülastajad sageli teada, et apteekril on kohustus pakkuda kliendile ka geneerilist ravimit, kui see eksisteerib.
“Apteegil on seadusest tulenev kohustus tagada patsiendile piirhinnaalused ravimid, seega on apteeker kohustatud teavitama ka patsienti, kui ravimil esineb soodsam analoog. Kuna just geneerilised ravimid on originaalravimitest soodsamad ning tihti piirhinnaalused, jälgime hoolikalt vastavasisulist infot nii piirhinnaaluste tabelist kui ka tellimisprogrammist,” rääkis Sauskina.
Siiski rõhutab proviisor, et kuigi apteekril on kohustus pakkuda sama toimeainega originaal- või geneerilist ravimit, teeb patsient lõpliku otsuse alati ise – see tähendab, et üht või teist ravimit apteegis kellelegi pähe ei määrita. “Apteekril on kohustus pakkuda ning patsiendil õigus valida,” kinnitas proviisor.
Veterinaarravimite kohta leidub vajalikku infot kõige vähem
Kuivõrd uute käsimüügiravimite kohta ei saa apteekrid üldjuhul infot Tervisekassalt või Ravimiametilt, peab apteeker väga palju informatsiooni ammutama koolitustelt, ravimireklaamist või muudest infoallikatest. Ravimite toime ja omaduste osas on Sauskina sõnul oluliseks allikaks teadusuuringud, nende põhjal valminud artiklid ja muud teaduslikud allikad.
“Kuna käsimüügiravimit võib apteeker vastavalt näidustusele patsiendile ise soovitada, tuleb iga käsimüügiravimi puhul uurida nii soovitusliku manustamisviisi, näidustuste, doseerimiste, erandite ja kõige muu vajaliku kohta,” kirjeldas apteeker. Väga suureks abiks on apteekrile ka tööandja poolt tagatud juurdepääs tasulistele meditsiiniväljaannetele. “Need on asendamatu teadusliku teabe ja erialaste uudiste allikas,” kinnitas ta.
Ehkki valdavalt on vajalik info apteekritele igati kättesaadav, on sagedaseks murekohaks just neljas grupp ravimeid ehk veterinaarravimid – nimelt puudub apteekritel tihti vajalikule infole ligipääs.
“Kuigi ravimiesindajad suhtlevad peamiselt veterinaararstidega, võiks ka apteekritel olla ravimialane info vajadusel kättesaadav. Kuna veterinaarravimeid tuleb apteekidesse pidevalt juurde, oleks ravimiesindajate sellekohane abikäsi apteekrite seas väga teretulnud,” sõnas Sauskina lõpetuseks.
