Insuliin on oluline hormoon, milleta inimene elada ei saa. Insuliiniresistentsus on üsna levinud seisund, mis kaasneb rasvumise või prediabeediga, 2. tüüpi diabeedi, polütsüstiliste munasarjade sündroomi (PCOS), südame-veresoonkonna haiguste ja muude metaboolsete haigustega, nagu hüpertensioon ja mittealkohoolne rasvmaksahaigus.

Mis aga juhtub, kui kudedel on juhtumisi raskusi insuliinile reageerimisega ja tekkinud on insuliiniresistentsus? 

Mis on insuliiniresistentsus?

Endokrinoloogia eriala arst-resident Lisette Lindam selgitab, et insuliin on kõhunäärmest pärinev hormoon, mis reguleerib kehas vere glükoosisisaldust ning süsivesikute, rasvade ja valkude ainevahetust. Süües veresuhkru tase tõuseb ja kõhunäärmest vabaneb seetõttu rohkem insuliini, mis viib glükoosi rakkudesse ning veresuhkru tase normaliseerub. 

Insuliiniresistentsus on ainevahetuslik häire, kus keharakkude tundlikkus insuliini toimele on vähenenud ning kõhunääre peab tootma rohkem insuliini, et glükoos rakkudesse pääseks. Seni, kuni kõhunääre suudab toota piisavalt insuliini, et resistentsuse barjäär ületada, püsib veresuhkrutase normis.

Insuliinresistentsus, kus veresuhkru tase on normis või vähe tõusnud, on dr Lindami sõnul enamasti asümptomaatiline.

Tõsise insuliinresistentsusega ülekaalulistel inimestel võib aga näha kaela piirkonnas ja/või kaenlaalustes naha tumenemist (ld k acanthosis nigricans).

“Insuliinresistentsust võib esineda ka normkaalulistel inimestel, kuid peamiseks insuliinresistentsuse tekke põhjuseks on ülekaal, eelkõige kõhupiirkonna rasvumine,” toob dr Lindam välja. 

Ta täpsustab, et kõhupiirkonna rasv toodab kroonilist põletikku põhjustavaid aktiivseid aineid, mis võib viia nii insuliinresistentsuse, 2. tüüpi diabeedi kui ka südame-veresoonkonnahaiguste tekkeni.

Missugused on insuliiniresistentsuse sümptomid?

Kui kõhunääre ei suuda toota piisavas koguses insuliini resistentsuse ületamiseks, hakkab veresuhkrutase järk-järgult tõusma, see aga viib eeldiabeedi ning lõpuks 2. tüüpi diabeedi kujunemiseni. 

“2. tüüpi diabeedi algus on hiiliv ning enamasti ilma sümptomiteta,” nendib dr Lindam. Ta lisab, et veresuhkru taseme tõusule ja 2. tüüpi diabeedile viitavad järgmised sümptomid. 

• Suurenenud joogijanu/suukuivus
• Sagenenud urineerimine
• Väsimus/jõuetus
• Aeglane haavade paranemine
• Udune nägemine

Kui veresuhkru tase on olnud pikalt väga kõrge, siis võib esineda ka kehakaalu langust. Pikaajaline normist kõrgem veresuhkru tase kahjustab veresooni ja närvikiude kogu organismis. 2. tüüpi diabeedi korral on südame-veresoonkonnahaiguste (südamelihaseinfarkt, insult, perifeersete arterite haigus) risk kahekordistunud ning need on peamised surma põhjustajad 2. tüüpi diabeediga patsientidel.

“Insuliiniresistentsuse, eeldiabeedi ja 2. tüüpi diabeedi teke on seotud nii geneetilise eelsoodumusega kui ka elustiili teguritega,” sõnad dr Lindam. Risk on tema sõnul suurem järgmistel juhtudel. 

• Ülekaalulised/rasvunud, 
• Üle 45-aastased,
• Need, kelle esimese astme sugulasel on diabeet,
• Mõnes etnilises grupis (nt afroameeriklased, latiinod, põlisameeriklased)
• Vähese füüsilise aktiivsuse, kõrgvererõhktõve, düslipideemia, eelneva gestatsioonidiabeedi, eelneva südamelihase- või ajuinfarkti ja polütsüstiliste munasarjade diagnoosi korral

Insuliinresistentsuse riski suurendab ka ravi glükokortikosteroididega, mõned endokriinsed haigused (kortisooli või kasvuhormooni liigproduktsioon) ning uneapnoe. 

Insuliinitundlikkust vähendavad ka rohkelt rasva sisaldav ja kiudainetevaene toidumenüü, stress, suitsetamine ning rohke alkoholi tarbimine. Osa riskitegureid aga, nagu vanus ja pärilikkus ei ole muudetavad. 

Kas insuliiniresistentsust on võimalik ennetada?

Dr Lindam kinnitab, et insuliinresistentsuse ning muuhulgas ka eeldiabeedi/diabeedi teket ja edasist süvenemist on võimalik ennetada ning peatada.

Seda saab teha näiteks kehakaalu langetades, tervislikult toitudes ning regulaarselt füüsilist aktiivsust harrastades. 

“Kõige olulisem roll on kehakaalu langetamisel,” rõhutab dr Lindam. Suur 2. tüüpi diabeedi ennetuse uuring on näidanud, et vähemalt 5-protsendiline kehakaalu langus vähendab oluliselt (58 protsendi võrra) 2. tüübi diabeedi kujunemist suure insuliiniresistentsuse tekke riskiga inimestel. (Vaata uuringut SIIT). 

“Ka piisav füüsiline koormus parandab insuliinitundlikkust,” suunab dr Lindam veel. Näiteks füüsilise koormuse harrastamine 150 minutit nädalas kehakaalu eesmärkväärtust saavutamata vähendab 2. tüüpi diabeedi esinemissagedust 44 protsendi võrra (vaata uuringust SIIT). 

“Ükski dieet ei ole näidanud paremust mõne teise ees, see tuleks veresuhkru normis hoidmiseks ja insuliiniresistentsuse ennetamiseks järgida üldiselt tervisliku ja tasakaalustatud toitumise reegleid,” toonitab dr Lindam.

Ta viitab, et insuliinresistentsust igapäevases kliinilises töös määrata ei saa, küll aga saab mõõta veresuhkrut ning lähtudes sellest teha järeldused terviseseisundist ja võtta ette vajalikud elustiilimuutused.