Mida veresuhkrust ja selle mõõtmisest teadma peaks ning miks võib pisut liiga kõrge veresuhkru tase sageli jääda märkamata, selgitab Meliva üldarst dr Seelika Sonnberg.
Liiga kõrget veresuhkrut esineb tihti
Dr Seelika Sonnbergi sõnul näitab veresuhkur veres lahustunud glükoosi taset. Glükoos on organismi jaoks peamine energiaallikas ning teatud kudedele (näiteks aju, munandid, neerupealised) lausa ainsaks energiaallikaks.
Kuna aju vajab funktsioneerimiseks glükoosi, siis liialt madalate veresuhkru väärtuste korral ilmnevad sümptomid avalduvad peamiselt just närvisüsteemi kaudu. Võivad tekkida näiteks
- pearinglus,
- peavalu,
- segasusseisund,
- nägemishäired.
Väga sügava hüpoglükeemia korral võib inimene kaotada ka teadvuse ning langeda koomasse. Dr Sonnberg täpsustab aga, et enamasti mõjutab liiga madal veresuhkur ehk hüpoglükeemia diabeeti põdevaid inimesi ning on tingitud diabeediravis kasutusel olevatest ravimitest.
Diabeeti mittepõdevatel inimestel esineb normist madalamaid veresuhkru väärtusi väga harva, küll on tänapäeval laialt levinud ning suur probleem veresuhkru liialt kõrge tase ehk hüperglükeemia. Kõrgenenud veresuhkru väärtusi kannatab organism aga madalast paremini, mistõttu võib sageli väheselt või mõõdukalt tõusnud veresuhkru tase jääda märkamata.
Normist kõrgemale veresuhkru tasemele võivad viidata näiteks
- suukuivus,
- suurenenud janu,
- tavapärasest sagedasem urineerimine,
- peavalu,
- väsimus,
- kaalukaotus,
- keskendumisraskused.
Pikemat aega püsinud hüperglükeemia kahjustab püsivalt veresooni ning närve, mõjutades seeläbi kogu organismi, peamiselt aga neere, silmi ja südant.
Et suhkruhaigust ennetada või selle teke võimalikult varakult avastada ning kahjustuste (näiteks südame isheemiatõbi, neeruhaigused ja diabeetiline silmahaigus) riski vähendada, ongi tähtis enda enesetundel silm peal hoida, olla eespool toodud sümptomite esinedes valvas ja kahtluse korral konsulteerida arstiga, et uurida, kas oleks põhjust kontrollida veresuhkru taset.
Kas mul on diabeet?
Veresuhkru taset tuleb adekvaatse vastuse saamiseks mõõta alati tühja kõhuga (viimasest söömisest võiks möödas olla 10–12 tundi), sellisel juhul loetakse optimaalseks veresuhkru tasemeks vahemikku 4,1–5,9 mmol/L.
Kui tühja kõhuga on veresuhkru näit 6 või rohkem, siis on tegemist kõrge veresuhkru ehk hüperglükeemiaga. Kui tühja kõhuga on veresuhkur 4 või alla selle, siis on tegemist madala veresuhkru ehk hüpoglükeemiaga.
Peamised faktorid, mis glükoosi ainevahetuse etappe mõjutavad, on dr Sonnbergi sõnul järgmised:
- Kui palju süsivesikuid ja glükoosi tarbitakse (toitumine).
- Pankrease võime insuliini sünteesida (peamiselt häirunud 1. tüüpi diabeedi korral).
- Rakkude võime insuliinile reageerida (peamiselt häirunud 2. tüüpi diabeedi korral).
- Kui palju glükoosi rakud ära kasutavad (füüsiline aktiivsus).
Lisaks sellele võivad veresuhkru taset mõjutada ägedad infektsioonid, teatud ravimid ja ka hormonaalsed muutused.
Glükoosi saadakse süsivesikutest, mis seedimisprotsessi käigus lammutatakse lihtsamateks ühenditeks, peamiselt just glükoosiks. Glükoos omakorda imendub peensoolest verre ning sinna jõudes tõstab veresuhkru taset. Kui glükoos on imendunud verre, saab pankreas signaali, et veresuhkru tase on tõusnud, mille peale hakkab vabastama insuliini. Insuliini abil toimub glükoosi liikumine rakkudesse ja veres olev glükoosi tase langeb ehk veresuhkur langeb.
“Kui peale teistesse kudedesse transporti on veresuhkru tase aga siiski optimaalsest kõrgem, viiakse liigne glükoos maksa. Just maks mängib veresuhkru taseme hoidmisel väga olulist rolli,” räägib dr Sonnberg.
Ta täpsustab, et maks on võimeline liigset glükoosi varudena ehk glükogeenina talletama, veresuhkru languse korral neidsamu varusid ka kasutama ning vajadusel glükoosi sünteesima teistest “ehitusmaterjalidest” (näiteks aminohapetest, mida tavapäraselt kasutatakse valkude ainevahetuses). Ka lihastel on võime glükoosi varusid glükogeenina talletada, kuid neid varusid saavad kasutada ainult lihasrakud ise, maksa tekitatud varusid on aga võimalik kasutada ka teistel kudedel. Seega oskab organism veresuhkru taset hästi kontrollida ja reguleerida. Kui aga mõnes kirjeldatud etapis tekib kõrvalekalle, siis muutub ka veresuhkru tase.
Dr Sonnberg rahustab, et kuna veresuhkru taset võivad mõjutada mitmed erinevad faktorid, siis enamasti ühekordne normist kõrvale kaldunud analüüs ei ole kohe viide haiguslikule seisundile. Ta paneb aga südamele, et meil kõigil on võimalus hoida oma kehas veresuhkru tase normaalne, olles füüsiliselt aktiivne ja toitudes mitmekülgselt ning tasakaalustatult.
