Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse juhataja Ave Lellep rõhutab, et doonoriveri ja doonorid on väga oluline osa ka riigikaitsest. Igaüks meist võib sattuda õnnetu juhuse tõttu olukorda, kus tema elu sõltub doonorivere olemasolust. Verd aga ei ole võimalik tööstuslikult toota – selle ainus allikas on vabatahtlik doonor.
Doonoriteks on Lellepi sõnul Eesti elanikkonnast 2,1 protsenti, kuid elu jooksul vajab vereülekannet 1/3 elanikkonnast.
“Selleks, et riik oleks verega piisavalt varustatud ka kriisisituatsioonides ja valmis erakorralisteks sündmusteks, peaks meil doonoreid olema poole rohkem ehk neli protsenti,” toob Lellep välja intervjuus Tervisegeeniusele.
Miks on oluline olla veredoonor?
Loovutades verd, saame olla kindlad, et Eestis on piisavad verevarud, et päästa kõikide abivajajate elu. Kuna Eesti haiglates tehakse iga päev kümneid vereülekandeid, on vajadus doonorivere järele pidev.
Doonoriverest valmistatud verepreparaate kasutatakse operatsioonidel ja sünnitustel, verejooksu, raske trauma, põletuste, aneemia, maksahaiguste ja paljude teiste haiguste raviks. Kõige enam vajavad doonoriverest valmistatud tooteid vähihaiged ja verehaigustega patsiendid, kelle oma vereloome ei tööta.
Igaüks meist võib sattuda õnnetu juhuse tõttu abivajaja rolli, kelle elu võib sõltuda doonorivere olemasolust. Verd ei ole aga võimalik tööstuslikult toota – selle ainus allikas on vabatahtlik doonor.
Mis vanusest alates saab verd annetada ja kui kõrge eani seda teha tohib?
Doonoriks võib tulla iga inimene, kes on terve, puhanud ja söönud, kehakaaluga üle 50 kg ja 18–60-aastane (doonorlusega võib jätkata kuni 65. eluaastani). Doonor peab olema Eesti vabariigi kodanik või elanud Eestis elamisloa alusel vähemalt kolm viimast kuud.
Väärib mainimist, et Eestis saavad alates 1. märtsist 2024 võrdsetel alustel heteroseksuaalsete doonoritega verd loovutada ka homoseksuaalsed mehed.
Missugused on olulisemad vastunäidustused, mille puhul doonor olla ei saa?
Üldiselt ei sobi doonoriks inimene, kes on nakatunud HI-viirusega, on põdenud B- või C-hepatiiti või on B- või C-hepatiidiviiruse kandja (NB! A-hepatiidi puhul võib verd loovutada aasta pärast tervenemist), samuti ei saa verd annetada narkootikumide tarvitaja ja seksiteenuste müüja.
Vere annetamisel on doonoritele seatud ka mitmeid piiranguid, paljud neist on ajutised, näiteks tätoveerimine (lubatud 4 kuud pärast augustamist/tätoveerimist), puugihammustus (lubatud 2 kuud pärast hammustust), reisimine malaaria leviku piirkonda (12 kuud, testimise korral 4 kuud). Piirangud on kehtestatud selleks, et kaitsta nii doonori kui vereülekannet saava patsiendi tervist. Nõuetega saab lähemalt tutvuda verekeskuse kodulehel.
Kui tihti verd saab anda?
Mehed võivad verd anda viis kuni kuus korda aastas vähemalt kahekuulise intervalliga.
Naised võivad verd anda kolm kuni neli korda aastas, soovituslikult kolmekuulise intervalliga.
Kui verd loovutada vastavalt soovitustele, siis see doonori tervist ei kahjusta ja vererakkude arv tema veres alla lubatud normi ei lange. Täiskasvanud inimesel on neli kuni viis liitrit verd. Doonor loovutab 450 ml, mis on olenevalt kehakaalust ainult 7–13 protsenti kogu vere mahust.
Mida peaks enne vereloovutust teadma?
Vereloovutusele eelneval ja samal päeval tuleb tarbida rohkesti vedelikku, näiteks mahla, vett, teed, ning süüa väherasvast toitu. Kaks-kolm tundi enne vereloovutust tuleb kindlasti süüa! Eelistada tuleks väherasvast kiudainete ja rauarikast toitu ning vältida rammusaid toite (sh rasvane sealiha, koor, majonees, täispiim jt). Selleks, et enesetunne oleks hea ka pärast vere loovutamist, tuleb vahetult enne vereandmist juua paar klaasi mahla või vett.
Vereloovutusele eelneval päeval ja samal päeval enne vere annetust ei tohi tarbida alkoholi ning paar tundi enne vereloovutust ei tohi suitsetada ega tarvitada mokatubakat, sest verre sattunud nikotiini mürgine toime ohustab haigeid, eriti imikuid.
Kindlasti on oluline, et doonor oleks puhanud ja tunneks ennast tervena, sel juhul sujub ka vereloovutus ladusalt ja pärast annetust on doonoril hea enesetunne. 12 tundi pärast vereannetamist on soovitatav vältida kehalist või vaimset pinget, näiteks erineva riskiga seotud tööd või harrastused (lendur, bussijuht, kõrgustes või vee all töötamine jne). Vereloovutusega samal ja järgneval päeval on mõistlik liikuda ja tegutseda rahulikult ning vältida suuremat füüsilist pingutust (trenn, spordivõistlused), saunas käimist ja ujumist.
Kas verd tohib anda väikese nohu või köhaga või tabletikuuri ajal?
Veredoonor saab olla ainult terve inimene. Köha ja nohuga ehk viirusnakkuse tunnustega, isegi kui palavikku ei ole, verd loovutada ei tohi ja see tuleb edasi lükata ajaks, mil enesetunne on hea ja haigustunnused taandunud.
Ravimite kohta leiab täpsema info verekeskuse kodulehelt, kuid alati võib enne verekeskusesse tulekut kõik üle küsida, helistades numbril 617 3009 või 617 3042 või kirjutades verekeskus@regionaalhaigla.ee.
Kuidas on toimima hakanud meie e-doonori süsteem?
Alates 2024. aasta veebruari lõpust on Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskustes kasutusel ühine doonorite register ja uus doonoriportaal.
Viimase kümne aasta jooksul Tallinna ja Tartu verekeskuseid külastanud doonorite kõik andmed on koondatud ühte portaali. Kõigil doonoritel on võimalus broneerida e-doonori portaalis aeg vereloovutuseks talle sobivas regionaalhaigla ja kliinikumi loovutuskohas, portaali saavad kasutada ka esmased doonorid ehk need, kes pole varem verd loovutanud.
Doonoril on võimalik e-doonori rakenduse kaudu täita vereloovutusele eelnev küsimustik (kehtiv 7 päeva), vereloovutuse päeval saab küsimustikku täita ainult verekeskuses kohapeal. Portaali saab sisse logida veebiaadressilt: www.edoonor.ee Portaali on võimalik siseneda kolme isikutuvastusvahendiga: ID kaart, Mobiil-ID ja Smart-ID.
Mis saab annetatud verest, kus ja kuidas seda kasutatakse?
Doonoritelt kogutud veri viiakse verekeskusesse, kus sellest valmistatakse erinevaid veretooteid, mis omakorda transporditakse Eesti haiglatesse. Enamasti kantakse haiglas patsiendile üle vaid teatud verekomponente, sõltuvalt tema haigusest ja seisundist.
Verest valmistatud verepreparaadid:
- punalibled ehk erütrotsüüdid,
- vereliistakud ehk trombotsüüdid,
- vereplasma ja plasmapreparaadid.
Komponentteraapia võimaldab patsiendile üle kanda just seda vere osa, millest tal puudus on. See välistab ülearuse doonorivere manustamise ja aitab seda säästlikult kasutada.
Kui rääkida verevajadusest maailmas laiemalt, siis näeme, et viimastel aastakümnetel on erütrotsüütide ehk punaliblede vajadus patsiendiravis olnud langustrendis – kuigi operatsioone tehakse rohkem kui varem, on tänu kirurgia ja meditsiini arengule vere vajadus vähenenud.
Samas suureneb vajadus trombotsüütide ja plasmapreparaatide järele. Vereplasma on asendamatu ravimite allikas. Plasmast saab valmistada 20 erinevat ravimit, mida kasutatakse näiteks immuunpuudulikkuse, neuroloogiliste haiguste, nakkus- ja autoimmuunhaiguste, südamepuudulikkuse, astma, korduvate raseduse katkemiste, veritsuste ja hemofiilia raviks. Vereplasmat kasutatakse ka suure verekaotusega patsientide, põletushaigete ja vere hüübimisprobleemidega patsientide raviks.
Eestis haiglates tehakse täisvere ülekannet esmase valikuna harva, seda kasutatakse peamiselt massiivse verejooksu korral. USA-s tehtud uuringute põhjal on 20–40 protsenti nii tsiviil- kui militaartrauma surmadest potentsiaalselt välditavad, kui suudetakse verevool kiiresti peatada.
Maailmas tehtud uuringud näitavad, et täisvere ülekanne toimib punase trauma ehk massiivse verejooksu korral kõige paremini. Ka regionaalhaiglas tehti mitu aastat ettevalmistusi, et võtta punase trauma patsientidel massiivse verejooksu peatamiseks kasutusele madala tiitriga 0 positiivne täisveri.
Täisvere ülekanded pole ajalooliselt midagi uut, kuid praegune täisveri erineb aastatetagusest peamiselt kahe asjaolu poolest. Esiteks, tegemist on n-ö universaalse tootega, mida võib näidustuste korral üle kanda sõltumata patsiendi veregrupist. Teiseks, täisverest on filtreerimise teel eemaldatud doonori valgelibled ehk leukotsüüdid, mille ülekandmine patsiendile võib põhjustada tõsiseid vereülekande reaktsioone.
C-ANPROM/EE/HG/0032
Juuni 2024
