Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) on varase algusega neuroarenguline häire, mille sümptomid võivad vastavalt lapse või noore eaperioodile avalduda erinevalt. Psühhiaater dr Irja Ivarineni sõnul on varane diagnoosimine oluline, et vanemad mõistaksid, millest tulenevad lapse käitumisprobleemid, kuna just see aitab säilitada lapse suhtes toetavat ja austavat suhtumist.
Teadlikkus on paranenud
Et ATH alane teadlikkus on viimastel aastatel paranenud, kinnitab dr Ivarinen, et järjest enam leidub noorukeid ja algklasside laste lapsevanemaid, kes toovad keskendumis- ja õpiraskuste tõttu vastuvõtule pöördudes ise välja kahtluse võimalikule ATH-le. “Kindlasti on viimase 5 aasta jooksul teadlikkus ATH esinemise kohta suurenenud, aga endiselt on nii patsientide kui ka nende perede seas noori ja täiskasvanuid, kes on ATH kohta väga vähe kuulnud ega oska oma raskusi just selle häirega seostada,” tõdes ta.
ATH-le iseloomulikud sümptomid ja toimetulekuraskused ei pruugi kõik avalduda juba eelkoolieas, vaid tulla esile järk-järgult edasise arengu käigus. Seetõttu võivad tõsised toimetulekuraskused, mis sunnivad abi otsima, avalduda näiteks algkoolis, põhikooli jooksul või alles gümnaasiumis. “Oluline on asjaolu, et ATH-le iseloomulikke sümptomeid ja käitumisraskusi on esinenud läbi erinevate eaperioodide.”
Tõsikindlamalt saab ATH-d diagnoosida alates vanusest 6–7 eluaastat. “Kuid algklassiealistel lastel tuleb alati arvestada ka tähelepanu funktsiooni ja emotsionaalse-tahtelise sfääri arengu individuaalset varieeruvust ning senise kasvukeskkonna mõju – kas viimane on toetanud lapse nende oskuste arengut, mida erinevates perekonnast väljapoole jäävates keskkondades ja tegevustes temalt eeldatakse,” lisas ta.
Mis viitab aktiivsus- ja tähelepanuhäirele?
Kuivõrd ATH võib avalduda väga erinevatel eaperioodidel, varieeruvad sageli ka sümptomid, millega lõpuks psühhiaatri vastuvõtule jõutakse. “Eelkooliealiste laste puhul on vanemate poolt esitatavateks kaebusteks tavaliselt lapse vähene ohutundlikkus ja tormakus või jõulised pahameelepursked, kui lapsel endal miski ei õnnestu või kui keegi teine lapse arvates ei käitunud talle ootuspäraselt, ja trotslik käitumine. Koolieas lisanduvad kaebustele vastumeelsus kodus õppimise suhtes ja tervikuna sellise vaimse pingutuse suhtes, mis ei ole lapse enda valitud ja talle meelepärane,” kirjeldas psühhiaater.
Kooli poolt kirjeldatakse raskusi tunnis vaikselt kaasa töötamisel, töösse lülitumisel, tunni ajal kõrvaliste asjadega tegelemist või hoopis n-ö oma mõtetesse vajumist/unistamist, mistõttu ei suudeta vajalikus tegevuses järge pidada. “Esinevad sagedased tülid eakaaslastega, mis samas kergesti unustatakse, vajadus lapsele igapäevaseid rutiine pidevalt meelde tuletada ja last nende täitmisel tagant utsitada,” lisas ta.
Kuid keskendumisraskused ei ole spetsiifiline tunnus vaid ATH-le. “Keskendumisraskused esinevad ka mitmete teiste psüühikahäirete korral ning ATH diagnoosimiseks ei piisa vaid keskendumisraskuste esinemisest õppimise või töötamisega seoses.”
Teismelised ja täiskasvanud oskavad tähelepanu koondamisega seotud raskusi psühhiaatri vastuvõtul paremini kirjeldada. “Sageli esineb sisemist kärsitust, mistõttu on raske püsida süvenemist nõudva tegevuse juures, aga ka hajameelsust ja unustamist, mille tõttu võib olla ka vaba aja ja oma sotsiaalse elu planeerimine keeruline. Täiskasvanutel on noortega samad mured, aga valdkonnad, kus raskused kõige häirivamad on, võivad olla kas erialane õpe või töö, pereelu korraldamine ja lähedussuhte hoidmine,” märkis dr Ivarinen.
Kui vanem tunneb, et tal on raske mõista lapse sellist käitumist ja leida sobivaid viise, kuidas seda muuta, siis tasub pöörduda perearsti poole, kes saab hinnata, kas on kahtlus ATH osas, et siis laps edasi lastepsühhiaatri vastuvõtule suunata.
Häire kujuneb mitme teguri koostoimel
Dr Ivarineni sõnul kujuneb ATH geneetiliste, bioloogiliste ja psühhosotsiaalsete tegurite koostoime tulemusel. “Geeniuuringute alusel on leitud väga palju n-ö kandidaatgeene ja üksikuid ATH-le spetsiifilisemaid geene, kuid geene või nende kombinatsioone, mis seletaks ära häire kõigi põhisümptomite tekkimise, veel tuvastatud ei ole,” täpsustas ta.
Küll aga viitavad uuringud pärilikkuse tähtsusele. “Kaksikute ja ATH diagnoosiga patsientide perede uuringute alusel saab öelda, et ATH on kõrge pärilikkusega: kaksikute puhul on ATH tõenäosus 76% ümber ja esimese astme sugulastel (vanem-laps, õed-vennad) on see 30–40% ümber.”
ATH riskiteguriteks on ema alkoholi ja narkootikumide tarvitamine ning suitsetamine raseduse ajal, lapse enneaegsus, ebapiisava eakohase stimulatsioonita ja väheturvaline kasvukeskkond (emotsionaalne ja füüsiline väärkohtlemine) ning pere kehv sotsiaalmajanduslik toimetulek. “Kõik loetletud riskitegurid, v.a enneaegsus, on mõjutatavad,” rõhutas ta.
Kuigi igapäevases töös ei ole enamasti võimalik seostada lapsel esineva ATH tekkimist ühe kindla teguriga, saab dr Ivarineni sõnul alati ravi kontekstis mõelda, mida saab psühhosotsiaalsete tegurite mõjus muuta nii, et see vähendaks häire sümptomeid ja parandaks nii lapse kui pere hakkama saamist.
Igasugune ravi algab psühhohariduslikust nõustamisest
ATH medikamentoosse ravi vajadust hinnatakse, võttes arvesse sümptomite avaldumise iseloomu, kui ulatuslikud on lapse toimetulekuraskused ning millised on pere ressursid. “Medikamentoosset ravi soovitatakse tavapäraselt alates 6. eluaastast ja vanematele lastele.”
Kuid igasugune ravi, sõltumata lapse vanusest või täiskasvanute puhul, algab dr Ivarineni sõnul psühhohariduslikust nõustamisest, mille käigus selgitatakse, mis on ATH, millised on sellega seotud toimetulekuraskused ning millises valdkonnas on just konkreetse lapse raskused kõige suuremad.
“Vanematega ja kooliealiste lastega arutatakse läbi, mis on mittemedikamentoossed võimalused lapse toimetuleku parandamiseks. Sõltuvalt lapsest ja tema perekonnast soovitatakse vanematele kas ATH tugigruppi või vanemlike oskuste arendamist läbi vastavate programmide, pereteraapiat või lapsele koos vanemaga psühhoteraapiat emotsioonide regulatsiooni parandamiseks, samuti tegevusteraapiat, kus tegeletakse just oma tegevuse/päevaplaani planeerimis- ja organiseerimisoskuste arendamisega,” tõi ta välja.
Medikamentoosne ravi on siiski kõige efektiivsem just kooliealiste laste puhul. “Kui ravim sobib ja segavaid kõrvaltoimeid ei esine, siis ravimiga on võimalik saavutada stabiilne sümptomite kontroll ja see omakorda tagab ka n-ö parema baasi, et psühhosotsiaalne ravi (mis on ju pikaajaline) oleks tulemuslikum.”
Lisaks on medikamentoosse ravi tähtsus kooliealise lapse akadeemilise soorituse stabiilsuse tagamiseks ehk ennekõike selleks, et tähelepanu funktsiooni langusest tingituna ei jääks lastel oma vaimne potentsiaal teostamata.
“ATH varane diagnoosimine on oluline, et vanemad mõistaksid, millest tulenevad lapse käitumisprobleemid, mis omakorda aitab säilitada lapse suhtes toetavat ja austavat suhtumist, vähendab peresisest pingetaset, toetab lapse arengut ja saab ennetada teiste võimalike psüühika ja/või käitumishäirete kujunemist nagu meeleolu- ja ärevushäired, alkoholi või narkootikumide tarvitamine või antisotsiaalne käitumine,” ütles dr Irja Ivarinen lõpetuseks.
