Kuidas rääkida elevandist toas ehk koroonaviirusest jõululauas? Perekondlikus seltskonnas, kus arvamused võivad omavahel tugevalt põrkuda, ei pruugi see olla kuigi lihtne. Mil viisil läheneda vaktsiinide toimes kõhklevale inimesele nii, et rääkimise hind poleks suurem mitterääkimise hinnast? Vastab psühholoog Andero Uusberg.
Mõni aeg tagasi märkisite Müürilehele antud intervjuus, et olete mittevaktsineeritute hulka kuuluvaid gruppe oma memos kutsunud “hirmunud kõhklejaks” ja “solvunud kõhklejaks”. Kuidas Teile tundub, kas emma-kumma grupi osakaal on muutunud viimase paari kuuga väiksemaks?
See on raske küsimus, sest andmete põhjal pole sellele hõlbus vastata. Minu peamine andmepõhine tööriist on riigikantselei poolt tellitud regulaarne uuring. See on küll väga hästi läbiviidud, aga me põrkume siin ühe küsitlusuuringute olemusliku kitsaskohaga. Isegi kui valim on demograafiliste tunnuste mõttes rahvastiku suhtes esinduslik, siis see, kas valimisse sattunud inimene otsustab uuringufirma kõne vastu võtta või vastata e-kirjale, käib käsikäes sellega, kas ta usaldab ühiskonna peavoolu. See omakorda on juba seotud vaktsineerimisega.
Seepärast näeme selles uuringus juba mõnda aega, et uuringu valim ei ole selles mõttes rahvastiku suhtes esinduslik, et see on vaktsineeritum kui Eesti rahvas tegelikult. Seega ei saa uuringu andmeid lõpuni usaldada just vaktsineerimata inimeste osas.
Siiski julgen arvata, et kahest kõhklejate tüübist on rohkem järel solvunud kõhklejaid, seda kahel põhjusel. Esiteks on hirmunud kõhklejad jõudnud suuremas hulgas vahepeal vaktsiinini. Kui vaadata esmaste vaktsineerimiste arve, siis alates kolmanda laine saabumisest oktoobri keskpaigas algas umbes kuu aega kestnud vaktsineerimise hoogustumine.
Tänaseks on esmaste dooside tempo jälle raugenud, kuid ikkagi on oktoobri keskpaigast alates kümned tuhanded inimesed esmakordse doosini jõudnud. Usutavasti tulid need inimesed rohkem hirmunud ja vähem solvunud kõhklejate seast.
Teine põhjus, miks seni vaktsineerimata inimesed vastavad pigem solvunud kui hirmunud kõhkleja profiilile, peitub ilmselt selles, et vaktsiinipassi rangemaks muutmine tõukas mõned hirmunud kõhklejad solvunud kõhkleja leeri. Paljud vaktsineerimata inimesed, kes tegid üritustel osalemiseks tublisti teste, tundsid, et selle võimaluse neilt ära võtmine on ülekohtune ning löök eneseväärikusele. Seeläbi kinnitas rangem vaktsiinipass vaktsineerimisküsimuse veelgi rohkem inimeste identiteedi külge, mis tähendab, et sealt on seda sellevõrra raskem jälle kätte saada.
Miks kõhkleja ikkagi kõhkleb? Kas süüdi on meid ümbritsev infomüra, kus on raske tõele vastavat teavet üles leida isegi kogenumatel otsijatel, või mängib siin suuremat rolli kõhkleja taustsüsteem ehk see, kust ta tulnud on ja kus ta viibib?
Ma praegu võtaks selle kokku nii, et on kolm ristmikku, kust inimene saab ühele või teisele poole pöörata. Kui ta pöörab kõikidel ristmikel samale poole, jõuab ta kõhkluseni välja.
Esimene ristmik on küsimus, kas ma kardan vaktsiini. See on väga mõistetav, et vaktsiin on hirmutav, alustades sellest, et süst ise on ebameeldiv, kõrvaltoimed on ju olemas, ta on kiiresti väljatöötatud ja uus. See, et inimene suhtub vaktsiini ärevusega, on väga levinud. Ka väga paljud vaktsineeritud inimesed ikkagi natuke pelgavad seda vaktsiini. Need andmed, mis minul on, ütlevad, et kõhklejad, ükskõik mis neil veel mõttes on, ikkagi kardavad vaktsiini kõrvaltoimeid. See on nende kõhklemise algne põhjus.
Sealt edasi tuleb infomüra küsimus. Vaktsineerimise teemal valitseb ühtaegu info uputus ja mõistmise põud. Info puhul on kaks peamist probleemi: ühest küljest on meil väga palju vale- ja väärinfot. Seda levitatakse osaliselt tahtlikult, aga paljuski tahtmatult. Teiseks, ka täiesti adekvaatne info on olnud raskesti mõistetav, sest on ekspertkeeles või bürokraatlikus, kantseliitlikus keeles ning kohati muutlik.
See kõik kokku tekitabki meeletu infomüra ning selgusele jõuda on raske. Meditsiiniharidusega inimesel on ilmselt kergem, kuna see on tema jaoks tuttav keel, kuid kui inimesele on valdkond võõras, siis seda raskem see on. See on siis see teine ristmik: kas mul on vaktsiini kasudest ja kahjudest adekvaatne pilt või mitte?
Ja kolmas ristmik on küsimus, mida teevad inimesed, keda ma usaldan. Niivõrd suure infomüra tingimustes langetame me otsuseid suuresti usalduse alusel. Ma ei saaks öelda, et ma vaktsineerisin ennast seepärast, et ma tegin Exceli tabelis ise kõik arvutused läbi. Pigem lähtusin sellest, mida soovitasid inimesed, keda ma usaldan. Irja Lutsar ja Andres Merits räägivad mulle iga nädal, kui hea vaktsineerimine on! Mu enda perearst teeb sedasama. Ma usaldan neid inimesi ja seepärast olen vaktsineeritud. Kui ma aga oleksin inimene, kes ei usalda teadusnõukogu või isegi oma perearsti, siis ma keeraksin sellel viimasel ristmikul vaktsiinist eemale.
Kas kõhklejate kõhklust ennast ei utsita veidi tagant ka asjaolu, et kuna koroonaviirus on ikkagi suhteliselt uus nähtus, siis seetõttu justkui muutuvad ka teadlaste ja poliitikute esitatud faktid?
Põhimõtteliselt nõus. See paigutub minu jaoks sinna teise ristmiku teemasse, et miks vaktsineerimise inforuum nii segadust tekitav on. Lisaks väärinfole ja tõese info erialakeelsusele on info muutlikkus kindlasti üks oluline tegur.
Lisaks tasub aga eristada asju, mis on vaktsiinis kõhklemise põhjused ja mis on ettekäänded. Me tegeleme ühiskonnas juba kuude kaupa debateerimisega, kus mõlemad pooled otsivad oma näidetele efektseid tõendeid. Näiteks kui vaktsiinivastane paneb mõnuga kõrvuti Irja Lutsari laused kahest eri perioodist ja leiab sealt mingi vastuolu. Mulle tundub, et see otsitud vastuolu tegelikult ei ole põhjus, miks see inimene vaktsiinis kahtleb, vaid pigem efektne tõestus tema väitele, et asjad on mädad, ehk ettekääne.
Kui nüüd rääkida saabuvatest jõulupühadest, siis perekondlikud koosviibimised on pahatihti need kohad, kus ideed omavahel väga tugevalt põrkuvad. Olete ka varasemalt öelnud, et kõhklejate puhul oleks tarvis muutust toonis ning ei ole mõtet inimest süüdistada. Kuidas siis vältida jõululauas olukorda, kus tantsupõrandal jääbki kokku saamata ning igaüks võitleb oma tõe eest?
See on väga raske ülesanne. Alustuseks tuleb öelda, et ka see on normaalne, kui see ei õnnestu! Ent on tõesti mõned praktilised nõuanded, mis on uuringute järgi taolistes olukordades tõhusad. Näiteks ühe toreda nimekirja sellistest nõuannetest on vaktsineerimise konteksti jaoks koondanud üks Punase Ristiga seotud MTÜ.
Alustuseks, sea fookus teisest inimesest aru saamisele. Esimene eesmärk ei peaks olema selles, et iseennast teisele selgeks teha, ega ka selles, et teda ümber veenda, vaid pigem selles, et aru saada, mis on teise loogika, kust tema positsioon tuleb.
Kui dialoog teise inimesega jätkub, siis võib minna edasi ka sisusse. Selles osas on kolm nõuannet. Esmalt ei tohiks ära unustada seda, et kui ma olen mõne asjaga nõus, siis ma ütlen selle välja. Kui teine pool ütleb, et vaktsiini tõsiste kõrvaltoimete tõttu on inimesed surnud, siis sellele tuleb öelda jah. Kõrvalepõikena ma ütleks, et Eestis avalikus kommunikatsioonis on selle põhimõtte vastu vahel eksitud. Kindlasti pole keegi midagi varjanud või numbreid masseerinud, aga vaktsiini kõrvaltoimetest on ametlikus kommunikatsioonis sageli üritatud kiiresti mööda minna. Tooni mõttes on see ikkagi mure alatähtsustamine.
Teiseks, kui tahta adresseerida vestluspartneri faktiviga, siis võiks sellele tähelepanu juhtida võimalikult konkreetselt ja võimalikult väheste hinnangutega. Kui ma ütlen näiteks, et “see on tüüpiline vaktsiinivastaste demagoogia”, siis ei ole ma konkreetne ning annan käigupealt hinnangu vestluspartnerile intellektile. Selle asemel saab öelda näiteks, et “mina ei ole näinud andmeid, et vaktsiinid oleks sama ohtlikud kui koroona, ma olen hoopis lugenud üht Krista Fischeri artiklit, kus ta näitab, et koroona on palju ohtlikum”.
Kolmas soovitus oleks otsida väärtuselist ühisosa. On arusaadav, kui me anname eri argumentidele erineva kaalu. Jääme eriarvamusele näiteks selles osas, kui tähtis on see, et viirus teistele ei leviks. Aga me peaksime otsima neid kohti, kus me mõlemad arvame, et miski on tähtis, olgu selleks raskete haigestunute ärahoidmine või midagi muud.
Üks peamisi argumente, mida sageli kuulda-näha on, on näiteks väide, et vaktsineeritud haigestuvad ju ka.
See on väga hea näide sellest, kuidas otsida tasakaalu selle vahel, et ma möönan, et sul on õigus, ja samal ajal püüan korrigeerida mõtlemisviga. See on täiesti tõsi, et vaktsineeritud nakatuvad ju ka (ja paistab, et omikrontüvega hakkavad nad veelgi rohkem nakatuma), aga samamoodi on tõsi, et nad nakatuvad vähem. Meile meeldib mõelda kategooriates — miski kas kaitseb või ei kaitse. Vaktsiini efektiivsusele rakendades on see aga mõtlemisviga, sest arvestada tuleb tõenäosustega. Vaktsiin ei kaitse sada protsenti, aga vähendab tõenäosust nakatuda.
Õigupoolest on pilt veel ühe astme võrra keerukam, sest kaitse tõenäosus sõltub ka ajast. Inimene, kes on saanud vaktsiini kuu aega tagasi, on kordades vähem nakkusohtlik kui inimene, kes on saanud selle viis-kuus kuud tagasi.
Need nüansid teevad pildi segaseks, aga samas jätavad ka ruumi vaktsiinis kõhklejaga nõustumiseks. Rahulikult vesteldes võib selguda, et vaktsiini erinevalt suhtuvad inimesed on rohkem teineteisega nõus, kui nad algselt arvasid. Erimeelsused on pigem nüanssides, mida saab vestluse käigus selgitada.
Põhiline küsimus, mis inimesel tänavu jõululauda istudes on, on ilmselt see, et kas sellest teemast üldse juttu teha või mitte. Mida teie soovitate, kas üldse või kuidas rääkida elevandist toas?
See on igaühe otsus ja siin kindlat nõuannet ei ole. On igati normaalne mitte rääkida, kui tundub, et sellest rääkimise hind on suurem kui mitterääkimise hind. On ka igati okei võtta see teemaks, kuna eks see elevant on toas paljudes kodudes üle maailma ja tullakse ju kohale teadmisega, et see elevant seal on. Võib-olla on mõistlik proovida juhtida seda, millal see teema lauda tuleb, mitte seda, kas ta lauda tuleb. Näiteks võtta teema üles hetkel, kus aega on rohkem ja joovet vähem. Ehk hetkel, mis soodustaks neid tegureid, millest me enne rääkisime.
Et proovida rääkida argumenteeritult?
Argumenteerituse üleskutse on siinkohal võib-olla isegi natuke ohtlik. Argumenteeritusest veelgi tähtsam oleks proovida rääkida empaatiliselt. Teha nii, et oleks aega teine inimene päriselt ära kuulata.
