Kes ei tahaks olla targem patsient? Ent kuidas targem olla ja targemaks saada – see on küsimus, millele vastamisel tuleb arvestada erinevate tahkudega. Sotsiaalministeeriumi innovatsiooni asekantsler Nele Labi leiab, et inimesed kipuvad süvenema, tähele panema, hoolima ja oma käitumist muutma alles siis, kui nad ise patsiendiks saavad.

Pandeemia parandas terviseteadlikkust

Labi sõnul peaks terviseteadlikkus paari viimase aasta jooksul paranenud, kuid tuleb tunnistada, et selle muutuse mõjuriks on olnud pandeemia.  Pandeemia raames said senisest enam tähelepanu ka tervisekäitumise mõjud meie vaimsele tervisele.

“Saime erinevatest kanalitest teavet, kuidas igapäevased tegevused meie tervist, heaolu ja tulevikku mõjutavad. Vaimse tervise teemal ongi enim selliseid iga inimese käitumuslikke aspekte hakatud teadvustama – näiteks piisav uneaeg, toitumine, liikumine. Kasvas ka teadmine, et vaimse tervise probleemid võivad puudutada igaühte,” sõnas ta.

Labi jaoks pole murettekitavaks mitte teadlikkus, vaid olemasolevate teadmiste rakendamine. “Näiteks me ju kõik teame, et toituda tuleks tervislikult, paljud teavad taldrikureeglit, toidupüramiidi jne. Aga reaalsuses on meie inimeste toitumine ikkagi väga ebatervislik,” näitlikustas ta.

Vaimse tervise teemal on tekkinud kummaline olukord, kus süsteemi nõrkused on loonud tingimused, et teadlikkuse kasv on päriselt käitumisele kaasa aidanud. “Nimelt tekkis vaimse tervise probleemide kasvamisega olukord, et abi kättesaadavus muutus teravaks probleemiks. Seda teadvustati ning ainukese võimaliku lahendusena seati fookus ennetusele. Kahjuks meil ei ole veel statistikat selle kohta, kas ja kui palju on inimesed hakanud oma vaimse tervise eest rohkem hoolt kandma, aga vaimse tervise teema pidev tõusetumine sotsiaalmeedias, sellele tähelepanu pööramine koolides ja töökohtadel annab põhjust seda loota.”

Nii sotsiaalministeerium kui ka paljud teised asutused tegelevad pidevalt ka vastavasisulise abi kättesaadavuse parandamisega. “Rõõmu teeb näiteks see, et juba pooled kohalikest omavalitsustest on sotsiaalministeeriumi toetuse abiga parandanud vaimse tervise abi kättesaadavust ja kvaliteeti. Aga enim on hea meel, et kogu valdkonna fookus on nii suuresti ravilt ennetusele liikunud,” märkis ta.

Kes on tark patsient?

Ehkki tarkust ei anna inimestele pähe istutada, tuleb siiski ühiskonnas mõtiskleda ka selle üle, kes on tark patsient ning kuidas targaks saada. Nele Labi hinnangul kipub olema nii, et targaks saavad inimesed siis, kui nad ise patsiendiks saavad.

“Alles siis hakkame süvenema, tähele panema, hoolima ja oma käitumist muutma. Arvestades, kui paljud haigused ja seisundid on selgelt tingitud meie enda elukommetest ja tervisekäitumisest, siis väga tihti tuleb siin ausalt öelda, et „hiljaks olen jäänud“,” möönis ta.

“Me ju ei taha olla targad patsiendid – me tahame olla terved inimesed! See tähendab, et tuleks teadmised ja teod tuua varasemaks. Seega ma ütleksin, et tark on see, kes võtab varakult aja, et mõelda oma tervisekäitumisele ja tunnistab endale, kas ja kus on tal puudus kas teadmistest või tegudest ja seejärel otsib lahendust.”

Lahenduse leidmise faasis on küll oluline roll ka olemasolevatel teadmistel. Siinkohal tõusevad tähtsale kohale nn otsioskused ja allikakriitilisus, mis on tervisekäitumise puhul väga vajalikud. “Siin on teada, et meil on ebavõrdsust nii vanusgruppide lõikes kui ka geograafiliselt ja ebavõrdsuse vähendamisega on vaja jätkuvalt riiklikult tegeleda. Seniks on aga suureks abiks perearstid, aga ka raamatukogutöötajad, kes aitavad leida erinevaid allikaid,” sõnas Labi.

Ent väga suur roll on ka inimesel endal – peab olema tahe, kuna vastu tahtmist on väga raske kedagi toetada. Nele Labi aga näeb, et üldiselt tahavad inimesed terved olla ning see on vaja järjest lihtsamaks muuta.

Terviseteadliku käitumise toetamine on pidev töö

Siiski võib tekkida küsimus, kust omandatakse tervishoiusüsteemis “ujumiseks” vajalikud algteadmised ning kuivõrd võiks terviseteadlikkuse parandamisel olla abi haridussüsteemi rollist. Nele Labi sõnul on haridussüsteemi roll uute põlvkondade terviseteadlikkuse kasvatamise ja tervisekäitumise kujundamise puhul kindlasti ääretult oluline.

“Meie õppekavades on juba üksjagu läbivaid teemasid, mis toetavad otsioskuste omandamist ja allikakriitilisust. Arenguid oleks siin kindlasti juurde vaja, aga kõiges ei saa jääda lootma õpetajate ja õppekava peale. Näiteks praegune veipimisbuum – noor võis ju allikakriitiline olla, isegi infot otsida võis ta osata, aga reaalsuses ei olnud pikka aega selget teavet selle kohta, kui kahjulik veipimine on, miks ja kuidas ta kasutajat mõjutab. Teadus jäi siin tootjate turundusest maha, avalikud sõnumid jäid hiljaks ja olid nõrgad – noore lugeja ohutunnet ei tõsta sõnastus “teadlased kahtlustavad, et veipimine võib põhjustada…”,” tõi ta ilmeka näite.

Sellised olukorrad näitavad meile ilmekalt, et terviseteadlikkuse toetamine on kompleksne – see eeldab nii baasoskuste õpetamist kui ka kiiret reageerimist info ja võimaluste pakkumise näol. “Terviseteadliku käitumise toetamine ei ole midagi, mis saab valmis, vaid see on pidev ja sihikindel töö, mis võtab arvesse andmeid, otsib trende ja on avatud uuele. Vaid haridussüsteemile seda koormust panna ei saa, eriti kuna tuleb meeles pidada, et meil on ju ka mitu põlvkonda inimesi, kelle koolitee on juba käidud,” rääkis ta.

Niisiis tuleb terviseteadlikku käitumist toetada süsteemselt ja kõikide ühiskonna mehhanismidega. “Kool, kodu, perearst, treener, kohalik kogukond, linnaruumi kujundamine, toidupoe väljapanek jne – kõigil meil on siin oma roll.”

Siiski leiab Nele Labi, et suund terviseteadlikuma mõtteviisi poole on Eestis juba praegu õige, kuna aina rohkem arvestatakse inimeste tegeliku käitumisega, võetakse arvesse tagasisidet ning kasutatakse otsuste tegemisel andmeid, mitte arvamusi. Samas on pikk tee veel minna.

“Esimesed sammud kaasaegse tõenduspõhise poliitikakujunduse teemal on Eestiski tehtud – mõtlen seda, et me mitte ei keela ja käsi ega karista, vaid oleme nutikad, tehes kasulikke valikuid inimestele aina mugavamaks ja ebatervislikke aina ebamugavamaks. Kaasaegsed metoodikad nagu teenusedisain, nügimine, katsetamine on tulnud laiemalt kasutusele, seda nii haiglates kui koolides. Aga siin on kindlasti väga palju arenguruumi,” ütles Nele Labi.

Seega saab igaüks anda panuse terviseteadlikuma Eesti suunas ning riik saab tervislikke valikuid toetada. Nele Labi tõi välja olulised punktid, millest parema tervise nimel alustada võiks ning kuidas riik sealjuures panustada saab:

Igaüks saab teha ära midagi enda ja oma lähedaste parema tervise heaks:

Riik peab toetama tervislikke valikuid ja lähtuma inimestest:

1) Alustada võiks lihtsatest asjadest: Toitumine – alustuseks võiks lugeda siit: www.toitumine.ee Uni – alustuseks võiks lugeda siit: https://peaasi.ee/uni/ Liikumine – alustuseks võiks lugeda siit: https://liigun.ee/miks-on-liikumine-vajalik/ 2) Otsi lisainfot, otsi mitmest allikast, ole kriitiline nii allika kui ka info suhtes 3) Ära võta ainult teadmiseks, vaid tee midagi – vii alustuseks ellu üks väike muudatus 4) Kui saad sõeluuringu kutse, siis mine kindlasti! Veendu, et su lähedane läheb ka!

Fookus ennetusele Keeldude ja karistuste asemel nutikas suunamine – kasutada teenusedisaini, nügimist ja andmeid Tagada asjakohane ja kiire info Pakkuda infot erinevate kasutajate jaoks neile sobivas formaadis ja kanalis Toetada inimeste otsioskusi ja allikakriitilisust elukaareüleselt