Rosangelica elab praegu Lootuse küla kuuetoalise naistemaja ühes toakeses, viie minuti kaugusel oma töökohast. Päevaplaan on lihtne: kuuest äratus, 6.45 hommikusöök, seejärel õppetöö. Kella ühest suundub Rosangelica tööle, tema ülesandeks on küla 40 asukale ja töötajale toidu tegemine. “Täna õppisin näiteks selgeks hernesupi keetmise,” naerab ta. Viiest algab vaba aeg, kümnest öörahu.

Vaikus, rahu, elu keset metsa.

Ometi on Rosangelica kogenud enda elus rohkem, kui üks inimene peaks: üheksa-aastaselt sattus ta esimest korda psühhiaatriahaiglasse pärast seda, kui ta isa läks pärast aastaid kestnud pere kallal füüsilist ja seksuaalset vägivallatsemist kaheksaks aastaks vangi (alguses määrati küll karistuseks 12 aastat, kuid ta pääses tänu korralikule käitumisele varem vabadusse).