“Seni kuni inimesed meile oma otsusest teada ei anna, ei ole meil võimalik pärast inimese surma kindel olla, kas järgime lahkunu elupuhust tahet,” märkis dr Pall.
Elundite ja kudede loovutamisega nõustumine on hindamatu heategu, mis võib olla ainus võimalus mõne teise inimese elu päästmiseks. “Tõenäosus, et inimene sureb ajusurma ja satub doonoriks, on oluliselt väiksem kui see, et ta võib ise vajada koe- või elundisiirdamist. On ülioluline, et Eestis oleks piisavalt inimesi, kes on nõustuvad pärast oma surma olema elundidoonoriks,” ütles dr Pall.
Elektroonilise tahteavalduse täitmine on lihtne – kõik täisealised inimesed saavad seda teha patsiendiportaalis digilugu.ee. Menüüst tuleb valida tahteavaldused ning märkida oma otsus – kas nõusolek või keeldumine – ning kinnitada see digiallkirjaga. “Allkirjastatud tahteavaldust saab digiloos alati muuta ning kindlasti soovitaks oma otsusest anda teada ka lähedastele,” tõi dr Pall välja.
“Perekondade roll ning selle teema üle lähedastega arutlemine on elundidoonorluse juures väga oluline – kui inimene ise tahteavaldust täitnud ei ole, püütakse lahkunu tahe välja selgitada lähedastega vesteldes. Seega leevendab pereliikme poolt juba eluajal väljendatud arvamus lähedaste läbielamisi keerulisel hetkel,” lisas dr Pall.
Veel selgitas Pall, et lähedaste otsus ei pruugi kokku langeda lahkunu sooviga. Seega on kõige parem valik oma soovi avaldamiseks täita elektrooniline tahteavaldus, kus on võimalik avaldada kas nõusolekut või keeldumist elundite surmajärgseks loovutamiseks. Tegelikkuses piisab ka paberil täidetud doonorikaardist või suulisest lähedastele teada antud soovist, kuid siis ei saa olla kindel, et see soov lähedaste poolt haiglapersonalile edastatud saab.
Eestis on aasta alguse seisuga 71 elundisiirdamist vajavat raske elundipuudulikkusega inimest. Selleks, et siirdamist ootavad patsiendid saaksid õigeaegset ravi, on oluline iga ühiskonnaliikme panus. Ühel organidoonoril on võimalik kinkida uus elu kuni kaheksale inimesele.
