“Arusaadav, miks selline olukord paanikat ja hirmu tekitab, kuid tegelikult ei ole muretseda tarvis – veenilaiend peabki raseduse lõpujärgus olema ulatuslikum ja rohkem näha, sest kogu naise organism valmistub sünnitamiseks,” kinnitab Palmiste.

Ta selgitab, et sidekude, millest on tehtud luulise vaagna liidused ning ka veenisein muutuvad elastsemaks, et sünnitus oleks võimalik. Lisaks on tulevase ema organismis rohkem vedelikku, mida samuti peab kusagile mahutama. Seetõttu tekib olukord, kus pindmine veenisüsteem venib ning on rohkem nähtaval kui varasemalt.

Õnneks on rasedus normaalne osa naise elust ning enamik muutusi, mis raseduse ajal organismis tekib, pöördub tagasi suhteliselt kiiresti pärast sünnitust ning imetamise lõppu. Ka veenilaiendid muutuvad väiksemaks või kaovad sootuks.

“Kui midagi jääb alles, siis nendega võime ju hiljem koos tegeleda,” soovitab Palmiste, kuid lisab, et rasedad ei peaks ennast laskma häirida nähtavatest veenilaienditest ei jalal ega ka ka lahklihal – see on enamasti mööduv muutus.

Kui veenipais mõnes kohas tekitab subjektiivset ebamugavust, siis seda on mõistlik leevedada regulaarse kompressioonraviga vähemalt kogu jala ulatuses.