„Kui inimesel on valmisolek ja võimalus ennast vaktsineerida, tõenäosus raskeks haigestumiseks on olemas ning eelmisest vaktsiinidoosist on möödas enam kui pool aastat, võiks ta neljanda doosi teha juba praegu,“ rääkis Oona. Ta lisas, et riskirühmadesse kuuluvad ka inimesed, kellel on suurem tõenäosus kokku puutuda haigetega ning kelleks on tervishoiutöötajad ja hooldekodude personal.

Tartu Ülikooli peremeditsiini professori ning peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi juhataja Ruth Kalda sõnul ei suuda me hetkel domineeriva tüve puhul teha nii täpseid prognoose nagu varem.

„Omikroni ja praegu valdavalt leviva BA.5 tüve puhul ei suuda me päris täpselt ette näha, kuidas haigus kulgeb, kuid varasemale toetudes on selge, et haigestumise kõrgperioodid on sügis, talv ja varakevad. Seega võiksid ka need inimesed, kes riskirühmadesse ei kuulu, kuid kes soovivad teha neljandat doosi, ajastada selle hiljemalt septembrisse,“ ütles Kalda, kelle sõnul on neljanda doosiga vaktsineerimine efektiivne ka neile, kes riskirühmadesse otseselt ei kuulu.

„See vahe ei ole küll nii ilmne kui riskirühma kuuluvate inimeste raske haigestumise ära hoidmisel, aga kui inimene soovib oma immuunsust raske viiruse vastu turgutada, siis on igati teretulnud ennast sügise saabudes vaktsineerida,“ rääkis Kalda.

Kuidas on haiguse kulg ajas muutunud?

Inimeste eesmärgid vaktsineerimise osas võivadki Oona sõnul olla täiesti erinevad sellest, mille on sihiks võtnud näiteks teadusnõukoda ja immunoprofülaktika ekspertkomisjon. „Raske põdemine võib ühe inimese jaoks tähendada seda, et ta vajab haiglaravi näiteks hapnikuravi või kopsude kunstliku ventilatsiooni näol. Kuid inimene võib rasket põdemist defineerida ka kergemate sümptomitega – kõrge palavik, piinav köha või pärast põdemist tekkinud pikaajaline väsimus, mis mõjutab inimese elukvaliteeti olulisel määral,“ nentis Oona.

Tänaste teadmiste kohaselt on COVID-19 haigusel väga palju erinevaid väljendusviise, mis on ajas muutunud. „Alguses nägime palju lõhnataju ja maitsetundlikkusega seonduvaid häireid, mida on nüüdseks jäänud vähemaks. Praegu tekitavad inimestele vaevusi peamiselt jõuetus, südame kloppimine ja hingamishäireid ning kui vaatame erinevaid uuringutulemusi, on näha, et viiruse läbipõdemine võib esile kutsuda ka mitmeid teisi haigusseisundeid. Siin räägime näiteks trombidest, diabeedist ja erinevatest kognitiivsetest häiretest, mille tekkimise tõenäosus on haiguse põdemise järgselt suurem,“ rääkis Oona.

Oma praktikas näeb ta palju neid inimesi, kes on teinud otsuse ennast mitte vaktsineerida ja haigus läbi põdeda. „Minu hinnangul pole see mõistlik, sest läbipõdemisega võib inimene endale saada pikaajalised tervisekahjud, sestap on vaktsiin kordades ohutum, kui haigestumine ja näiteks pikk-COVID ning sellega kaasnevad vaevused,“ lisas ta.

Imevitsa pole veel leitud

Küsimusele, kas koroonaviirust saab lähitulevikus samastada gripiga, pole perearstidel anda objektiivset vastust. Teadagi on COVID-19 ringelnud väga lühikest aega ning tõenäoliselt ei suuda viirus oma evolutsioonis lähikuude jooksul jõuda teatavasse lõplikku faasi, kus viirusel pole enam võimalik edasi areneda.

„Probleem on seega haiguse uudsus ning fakt, et viirus areneb iga uue tüvega ning sellepärast on ennatlik öelda, et võiksime selle lähikuude jooksul ära unustada. Suurt rolli mängib hoopis see, et õpime viirusega koos elama, kaitstes ennast nii palju kui võimalik. Siin tulevad appi need teada ja tuntud soovitused, milleks on jätkuvalt vaktsineerimine, isiklik hügieen, maski kandmine ja haigestumise korral eneseisolatsioon,“ selgitas Oona.

„Kahjuks pole seni olemas ühtegi imevitsa või erilisi uusi strateegiaid. Taas tulevad mängu need elementaarsed soovitused maskikandmise, isikliku hügieeni ja kätepesu osas, mis ei tohiks vaktsineerimise kõrval ära ununeda,“ rääkis ka Kalda.

Seega on jätkuvalt inimesed need, kes saavad haiguse ära hoidmiseks ise palju teha, jälgides epidemioloogilist olukorda ning käitudes vastavalt ühiskonnale antud juhistele. „Ning esiti ikkagi vaktsineerimine, sest meil on tõesti väga palju haavatavaid inimesi, kelle jaoks on jätkuvalt olemas suur oht haigestuda ja selle haiguse tagajärjel surra,“ lisas ta.

Millal teha teine tõhustusdoos?

Värsketele prognoosidele toetudes on Eesti immunoprofülaktika ekspertkomisjon andnud soovitused COVID-19 vaktsiini teise tõhustusdoosi osas, millega peaksid ennast vaktsineerima kõik riskirühmadesse kuuluvad inimesed. Riskirühma kuuluvad kõik üle 60-aastased inimesed ning üle 12-aastased, kellel on mõne kroonilise haiguse tõttu suurem risk põdeda COVID-19 haigust raskelt.

Teise tõhustusdoosi võiksid inimesed teha kuue kuu möödumisel viimasest doosist või haiguse põdemisest. Tervishoiutöötajate hinnangul satuvad haiglasse jätkuvalt peamiselt need samad riskirühmad ja kõrges eas inimesed. Viimased kuud on näidanud ka seda, et lisaks vaktsineerimata inimestele jõuavad haiglasse ka need vaktsineeritud eakad, kelle eelmisest vaktsineerimisest on möödas juba üle poole aasta.