Inimesele ebasoodsate mutatsioonidega viirust nimetatakse uueks tüveks

Valdavas enamuses ei avalda need mutatsioonid järglasele mingit mõju, kuid harvadel juhtudel võib tekkida ka viirusele kasulikke muudatusi – näiteks lubavad need uuel viirusosakesel natuke kiiremini paljuneda või inimese immuunsüsteemist mööda hiilida.

Veelgi harvematel juhtudel võib aja jooksul tekkida haruldane mutatsioonide kombinatsioon, mis lubab sellel viirusel peremeesorganismi paremini nakatada ning ühiskonnas tõhusamalt levida. Sellise inimesele ebasoodsa kombinatsiooni puhul ongi tekkinud uus murettekitav koroonaviiruse tüvi.

Näiteks kevadise alfatüve ogavalk erines eelnevatest tüvedest üheksa mutatsiooni võrra, sügiseses deltatüves esines seitse mutatsiooni ning uue omikrontüve puhul on mutatsioone tekkinud koguni üle kolmekümne. Kuna viirused paljunevad märkimisväärselt kiiremini ja suuremas hulgas, kui muud organismid, siis on uute tüvede tekkimine paratamatu. 

Uued tüved tekivad madala vaktsineeritusega piirkondades

Üks aasta ülemaailmset COVID-19 vastast vaktsineerimist ning 9 miljardit doosi on meile näidanud, et viirusel on märkimisväärselt raskem luua uusi tüvesid kõrgelt vaktsineeritud ühiskondades. Senised tüved on tekkinud kas enne laialdase vaktsineerimise algust või siis madala vaktsineerituse tasemega ühiskondades.

Kuna viirused muteeruvad ühtsel kiirusel (umbes üks mutatsioon ühe paljunemise kohta), siis see tähendab, et mida rohkem on siin planeedil viirusosakesi, seda rohkem tekib ka uusi mutatsioone. Kuna vaktsineerimine vähendab viirusosakeste arvu, siis tekib vaktsineeritud ühiskondades ka vähem mutatsioone ning tekib vähem uusi tüvesid.

Tänaseks aga on hinnanguliselt pooled inimesed maailmas veel vaktsineerimata. Vaktsineerimise osakaal on märkimisväärselt madalam arengumaades, mis omakorda toob kaasa laiapõhjalisemaid kohalikke laineid neis riikides. See tähendab, et viirus saab teatud keskkondades veel mõnda aega ohjeldamatult levida, mis omakorda võib põhjustada järjekordseid üllatavaid tüvesid.

Hiljutine omikrontüvi on hea näide sellest, kui kiiresti suudab esialgu kohalikul tasandil levinud tüvi kõigest mõne nädalaga maailma erinevates nurkades oma kanda kinnitada ning üle maailma levima hakata.

Koroonaviirused levivad ka inimestelt loomadele ja vastupidi

Samuti tuleb meeles pidada, et koroonaviirused on zoonootilised – see tähendab, et sama viirus on võimeline nakatama nii inimesi kui ka loomi. Samuti on inimesed võimelised nakatama ka loomi ja vastupidi.

SARS-CoV-2 on väga suure tõenäosusega arenenud välja nahkhiirtes ning on võimeline levima ka kaslaste, hirvlaste, kärplaste ja teiste imetajate hulgas. See tähendab, et järgnevad tüved võivad areneda välja ka loomades ning alles seejärel inimest nakatada.

Esimesed omikroni viiruse struktuuri ja geneetilised analüüsid lubavad teadlastel aimata, et omikrontüvi võis areneda välja hoopis hiirtes. See selgitaks ka asjaolusid, kuidas me seda viirust väga kaua märgata ei suutnud ning kuidas niivõrd rohkete mutatsioonidega tüvi sisuliselt üleöö inimeste hulgas levima sai hakata.

Tõhustusdoos annab parima kaitse omikroni tüve vastu

Olemasolevad COVID-19 vaktsiinid on õpetanud meie immuunsüsteemi esmase Wuhani tüve vastu võitlema. Rohkete mutatsioonidega omikroni tüvi suudab võrreldes algse tüvega oluliselt paremini meie immuunkaitsest läbi tungida ning meid lihtsamini nakatada.

Kuna aga omikroni näol on siiski tegu SARS-CoV-2 viirusega, mille vastu immuunsüsteem varasemalt välja õpetatud on, siis õnneks saab meie immuunsüsteem sellele viirusele lõpuks üldjuhul ikkagi jaole. Seega juhtub üliraske haigestumine varem koroona läbi põdenud ja vaktsineeritud inimeste hulgas oluliselt harvem kui mitte-immuniseeritud inimeste seas.

Lisaks saame oma immuunsust täna ergutada tõhustusdoosiga. Tõhustusdoosiga ajame oma immuunsüsteemi mõneks ajaks ennatlikult ärkvele ning meie immuunsüsteem on kohe võimeline uue tüve vastu reageerima. Tõhusust omikroni vastu näitavad ka viimased andmed: tõhustusdoosiga inimeste hulgas on kaitse nakatumise eest 55-80%, samas kui kahe doosiga vaktsineeritute hulgas on kaitse vaid 20% lähistel.

Veelgi märgilisemad on kohalikud detsembrikuised andmed haiglasse sattumise kohta: kui haiglasse sattumise tõenäosus esmase vaktsineerimiskuuri läbinute hulgas oli keskmiselt 16 haiglajuhtu 100 000 vaktsineeritu kohta, siis tõhustusdoosiga vähenes haiglasse sattumise risk neli korda.  

Laialdane vaktsineerimine kaitseb kõiki

On teada, et omikrontüve nakatumiskordaja on märkimisväärselt kõrgem, kui varasematel tüvedel. See tähendab, et üks nakatunud inimene võib keskmiselt nakatada kuni kümmet järgnevat inimest.

Viimane Tartu Ülikooli antikehade seireuuring näitab, et Eestis ei ole veel ligi 18.5% täisealistest koroonaviiruse antikehi. See tähendab, et meil on hinnanguliselt mõnisada tuhat inimest, kelle immuunsüsteem ei ole õppinud SARS-CoV-2 viiruse vastu võitlema.

Kuniks me pole ühiskonnas saavutanud laiapõhjalist immuunsust uue viiruse vastu, jääb kõige suurem tervisekahjude risk mitte-immuniseeritud inimeste kanda. Samuti peame arvestama, et kõrgenenud haiglakoormusega jääb ka kogu ülejäänud ühiskond viiruselainesse kinni.

Siinkohal tuleb jällegi appi tõhustusdoos: kui suudame tõhustusdoosiga juba eos enda haigestumist ära hoida, siis väldime ka ümbritsevate inimeste nakatamist. Oluline on ka meeles pidada, et tõhustusdoos ei anna kaitset kohe, vaid maksimaalne kaitse tekib 14 päeva jooksul.

Vältimaks erinevate riskirühmade üheaegset ja laialdast nakatumist ning meditsiinisüsteemi ülekoormamist, peame tegema kõik endast sõltuva, et käimasolev uus laine peatada.

Meie kõigi huvides on see, et Eestis oleks võimalikult palju inimesi vaktsineeritud nii esimeste kui ka tõhustusdoosidega. Ainult niiviisi kaitseme iseennast, oma lähedasi ja ühiskonda laiemalt uute lainete ja tüvede eest.