Naine tõi välja, et kokkusaamised pereõega motiveerisid teda plaanist kinni pidama ja liikumisega seotud eesmärke suutis ta isegi ületada. Toitumise osas tegi ta samuti teadlikke muudatusi, hakates ise rohkem süüa valmistama ja vähem poolfabrikaate kasutama ning piiratse soola tarvitamist ja magusa söömist.

“Abikaasagi saab nüüd tervislikumast toitumisest osa ja ta aitab mul plaanist kinni pidada, sest kui haaran šokolaadi järele, siis ta ikka küsib, kas peab pereõele helistama,“ naljatas Namm.

Mida riskipõhise ravijuhtimise mudel endast kujutab?

Kroonilistesse haigustesse, nagu näiteks diabeet, südame- ja veresoonkonnahaigused, haigestub üha enam inimesi nii maailmas kui ka Eestis ja nende tervist tuleb regulaarselt jälgida ka tervishoiutöötajatel. Riskipõhine ravijuhtimine toodi Eestis esmatasandi tervishoidu, et aidata senisest enam riskipatsiente, kellel on enamasti mitu kroonilist haigust, muud kaasuvad probleemid, suur tervise halvenemise risk ja kes kasutavad tervishoiuteenuseid väga palju.

Seejuures võib riskipatsiendiks kujuneda iga inimene, kelle elustiil on ebatervislik. „Suurima riskiga on tegelikult need patsiendid, kes ei hoia oma tervist, ei järgi oma ravi, ei käi arsti vastuvõtul, ei tarbi ette nähtud ravimeid ega võta vastutust oma tervise eest,“ tõdeb Viimsi perearstikeskuse perearst Tiina Talijärv.

Riskipõhise ravijuhtimise mudeliga loodi perearstidele ja pereõdedele töövahend, mille abil kroonilise haigusega inimese tervise halvenemist ennetada. Mudel võimaldab patsiendi raviprotsessi koostöös tema enda, eriarstiabi ja sotsiaalsüsteemiga paremini juhtida.

Enne esmast visiiti tutvub perearstimeeskond põhjalikult riskipatsiendi andmetega, selgitab välja tema vajadused ning paneb koostöös patsiendiga paika raviplaani ja tegevuskava, millesse on planeeritud aasta jooksul vähemalt neli kontakti perearsti ja -õega. Koostöös sõnastatakse konkreetne eesmärk – kuhu patsient tahab kokkulepitud aja jooksul jõuda ja jälgitakse edaspidi tegevuskava täitmist.

Enamik perearstikeskustest, kes on riskipõhist ravijuhtimist katsetanud, soovivad sellega jätkata ja leiavad, et see on väärtuslik töövahend krooniliste haigete paremaks jälgimist.  

„Koos reaalsete riskipatsientidega tekkis ka pereõdedel parem arusaamine, mis inimese tervist mõjutab ja kuidas nõustada patsiente kaasavalt ja tulemuslikult. Perearstina motiveeris mind selle projekti juures enim patsientide kaasamine, nende positiivne tagasiside ja tervisetulemite parandamine,” tõdes Järveotsa Perearstikeskuse juhataja dr Diana Ingerainen.

Patsiendid on ravisse rohkem kaasatud

Dr Ingerainen sõnul on selle mudeli toel võimalik juurde saada tervelt elatud eluaastaid, parandada elukvaliteeti ja vältida krooniliste haiguste tüsistusi. “Muidugi oli ka tagasilööke, aga süsteemne lähenemine annab parema võimalusi saavutada häid tulemusi,” lisas arst.

Tulemustest selgus, et tänu katseprojektile on krooniliselt haigete ravikorraldus muutunud patsiendikesksemaks. Patsient on rohkem kaasatud raviprotsessi ja motiveeritum raviplaani eesmärkide saavutamisse panustama. Näiteks on perearsti meeskond hakanud regulaarselt arutama riskipatsientide ravilugusid, koostöös patsiendiga vaadatakse üle tema raviplaan ning abistatakse teda isiklike ravieesmärkide püstitamisel ja tervisetulemuste hindamisel. Seeläbi nägid perearsti meeskonnad ka positiivseid muutusi riskipatsientide tervisekäitumises. 

Rakvere Laste Tervisekeskuse pereõde Pille Soon täheldas, et projekti kaasatud patsiendid olid rohkem motiveeritud oma tervist hoidma. „Paljud patsiendid on ka ise huvitatud sellisest kaasamisest, julgevad tänu sellele rohkem kaasa rääkida, usaldavad professionaalset perearstimeeskonna tuge ja ühiselt koostatud tegevusplaani, et hakata tervemalt elama,“ tõdes pereõde. 

Katseprojekti käigus käisid riskipatsiendid sagedamini perearsti vastuvõtul ja pereõe nõustamisel. „Enne projekti käisid krooniliste haigustega patsiendid üldjuhul kord aastas vastuvõtul, ent see pole enamiku puhul piisav. Üks asi on rääkida terviseriskidest kord aastas, teine asi on nendega koostöös perearsti või pereõega järjepidevalt tegeleda,“ kirjeldas Soon.

Kitsaskohaks puudulik koostöö sotsiaalabiga

Samas tõdesid üle poolte arstidest, et kroonilise patsiendi käsitlus vajab ka rohkem aega ja ressurssi. Toodi välja, et katseprojekt nõudis pühendumist, tõsist meeskonnatööd ja suurt panust pereõdedelt, kelle õlgadele jäi suuresti riskipatsiendi jälgimine. Perearstide ja -õdede sõnul oli suuremates tervisekeskustes tänu suuremale meeskonnale katseprojekti lihtsam läbi viia kui üksikpraksistes, kus töötab üks perearst ja pereõde. 

Üheks suuremaks väljakutseks toodi projekti katsetamisel puudulikku koostööd sotsiaalabiga, et toetada neid kroonilisi  haigeid, kes seisavad silmitsi ka sotsiaalmajanduslike probleemidega. „Kohaliku omavalitsus ja kogukonna teenused peaksid toetama tervise hoidmist ja nägema selles kasutegurit. On oluline, et riskipatsiendi toetamiseks kuulub meie meeskonda tulevikus ka sotsiaaltöötaja,“ tõdes dr Ingerainen.

Perearstidelt saadud tagasiside järgi nõuab riskipõhise ravijuhtimise mudeli integreerimine perearstisüsteemi ka üleminekuaega. Mudeli rakendamine peab toimuma samm-sammult ja optimaalse arvu riskipatsientidega. Lisanduva koormuse haldamiseks võiks perearstikeskustes olla näiteks assistent, kes toetab riskipatsientide paremat ravikorraldust.

Teadlikkus motiveerib patsiente tervise eest hoolitsema

Riskipõhise ravijuhtimise kasutegurid olid tajutavad ka patsientide vaates. Tänu parema jälgimisele ja patsiendi kaasamisele tema ravikorralduses jõuti ennetada tõsisemaid tervisekahjusid. Samuti olid patsiendid rohkem motiveeritud oma tervise heaks ise rohkem ära tegema.

Viimsi perearstikeskuse pereõde Ille Tetsmanni sõnul aitas riskipõhise mudeli rakendamine ühel patsiendil varakult kasvaja avastada. „Meil oli projektis üks patsient, kes reeglina kunagi tervise üle ei kurtnud. Tänu põhjalikumale käsitlusele ja küsimustele kirjeldas ta meile sümptomeid, mis tema enda jaoks olid ebaolulised, aga aitasid meil varakult kasvajale jälile jõuda,“ kirjeldas pereõde.

Pereõe sõnul said projektist kasu ka patsientide lähedased. „Mitu meie patsienti võtsid vastuvõtule kaasa mõne lähedase, kes olid toeks seatud eesmärkide saavutamisel. Sageli tekkis kaasas olnud inimestelgi suur huvi projektis osalemise vastu, nad olid julgemad oma muredest rääkima ja nii said nemadki meie juurest abi,“ selgitas Tetsmann.

„Toetus ja kaasamine  on patsiendile väga oluline. Meil hakkas tänu sellele projektile üks vanem proua igal hommikul võimlema ja käib nüüd tihti jalutamas. Tütar soetas talle pulsikella, mis muutis proua veelgi aktiivsemaks. Tänu sellele, et kaasasime prouat tema raviplaani koostamise juurde ja eesmärkide seadmisesse, usaldab ta veelgi enam oma arsti ja õde, vaktsineerib end ja on tõeliselt aktiivne tervisliku eluviisi pooldaja,“ tõi näite pereõde Pille Soon.