Juba lapseeast pidevate kopsupõletike, bronhiitide, neeruvaagnapõletike ja põskkoopapõletikega kimpus oleval Anne-Maril diagnoositi 21-aastaselt immuunpuudulikkus.
„Minu rohkete haigestumiste ajalugu ulatub juba varasesse lapsepõlve, kus ma ikka ja jälle mõnes kopsupõletikus, bronhiidis või muus keerulisemas haiguses olin ning antibiootikume võtma pidin,“ meenutab immuunpuudulikkusega 30. eluaastates Anne-Mari Orgla. „Samas oli see minu jaoks kõik nii loomulik, ma ei osanudki arvata, et tervisega pole kõik korras. Ka kooliarsti juures olin sage külaline ja temagi teadis, et kui päris bronhiit pole, siis kurgupõletik on mul vähemalt ikka.“
Pidevalt haiguste küüsis
Anne-Mari jaoks tundus imelik, et ta põdes oma väikelapse kõrvalt elus teist korda tuulerõugeid, kuid ka see ei olnud tema jaoks piisav ohumärk, et ise oma tervist põhjalikumalt uurima hakata. „Minu jaoks oli see kõik lihtsalt nii normaalne,“ sõnab naine. „Kui ma aga ühepoolse kõrvasüljenäärmepõletikuga perearsti juurde jõudsin, siis tema arvas, et nüüd oleks küll aeg uurida, mis lugu minuga on, sest põletikule eelnev aasta oli olnud kirju. Esmalt kopsupõletikuga nädal haiglas, siis tuulerõuged ja tagatipuks veel kõrvasüljenäärmepõletik. Perearsti utsitamisel saadeti mind sisehaiguste arsti vastuvõtule. Olukorra erakordsus mulle endale veel päriselt kohale ei jõudnud. Kui ma dr. Kai Suklese juurde jõudsin, oli tema jaoks selge, et pean minema immunoloog dr. Krista Ressi vastuvõtule. Tol hetkel olin ka järjekordses bronhiidis. Juba järgmisel päeval olin dr. Ressi juures analüüse andmas. Selleks ajaks olin ma 21 ja kohe-kohe 1,5aastase lapse ema.“
