Anne-Mari jaoks tundus imelik, et ta põdes oma väikelapse kõrvalt elus teist korda tuulerõugeid, kuid ka see ei olnud tema jaoks piisav ohumärk, et ise oma tervist põhjalikumalt uurima hakata. „Minu jaoks oli see kõik lihtsalt nii normaalne,“ sõnab naine. „Kui ma aga ühepoolse kõrvasüljenäärmepõletikuga perearsti juurde jõudsin, siis tema arvas, et nüüd oleks küll aeg uurida, mis lugu minuga on, sest põletikule eelnev aasta oli olnud kirju. Esmalt kopsupõletikuga nädal haiglas, siis tuulerõuged ja tagatipuks veel kõrvasüljenäärmepõletik. Perearsti utsitamisel saadeti mind sisehaiguste arsti vastuvõtule. Olukorra erakordsus mulle endale veel päriselt kohale ei jõudnud. Kui ma dr. Kai Suklese juurde jõudsin, oli tema jaoks selge, et pean minema immunoloog dr. Krista Ressi vastuvõtule. Tol hetkel olin ka järjekordses bronhiidis. Juba järgmisel päeval olin dr. Ressi juures analüüse andmas. Selleks ajaks olin ma 21 ja kohe-kohe 1,5aastase lapse ema.“
Anne-Mari märgib, et olles kuulnud ka teiste lugusid, siis tema diagnoosi saamine oli võrdlemisi kerge. „Õiged arstid suunasid õigetesse kohtadesse, nii sain diagnoosi ja ravi pigem kiiresti.“
Ravimatu haigus
„Minul esinevale üldisele variaabel immuunpuudulikkusele otsest ravi ei ole,“ sõnab Anne Mari. „Saan nn asendusravi, kus olukorra leevendamiseks tilgutatakse mulle veenisiseselt immuunglobuliin g’d. Ravim asendab neid immuunglobuliine, mis minu organismist puuduvad, aidates kehal haigustega võidelda.“
Kui Anne-Mari võrdleb ravieelset ja praegust aega, siis suurim erinevus on kindlasti tõsiste haigestumiste vähenemine. „Mul on küll jätkuvalt krooniline köha ja nohu, aga need on tühised võrreldes varasemate pidevate kopsupõletike, bronhiitide, neeruvaagnapõletike, põskkoopapõletike ja muu säärase kõrval. Tarbitav antibiootikumide kogus on märgatavalt väiksem, kui näidud püsivad stabiilsed.“
Arvestav sõpruskond
Anne-Mari tutvusringkond on juba kursis, et nende köhad-nohud-palavikud on talle ohtlikud. „Sellistest olukordadest teavitatakse mind ette ja haigussümptomitega keegi minu juurde tulema naljalt ei hakka. Ka lasteaias ja koolis ollakse teadlikud, et mulle tuleb kiirelt edastada info, kui liikvel on tuulerõuged, kõhuviirused või muu nakkusohtlik.“
