Uuringu üks eestvedaja, Tartu Ülikooli anestesioloogia ja intensiivravi dotsent Juri Karjagin ütles, et kuna COVID-19 ravivõimalused on piiratud, mõtlesid arstid ja meditsiiniteadlased proovida üht ammu tuntud meetodit: nakkuse saanud, kuid tervenenud inimeste vereplasma ülekannet.

Karjagin rääkis, et infektsioonhaiguste ennetamisel ja ravis on haigusest taastunud inimese plasma ülekannet kasutatud enam kui sada aastat. Lähemast ajast on tuua näiteid nii seagripipuhangust kui ka SARS-1 epideemiast.

Doonori profiil

Teadlaste ja arstide üleskutsele loovutada vereplasmat reageeris e-kirja ja telefoni teel ligi 500 inimest.

Esimesena suhtles doonorikandidaatidega doktor Ain Kaare, kes selgitas välja esmase sobivuse uuringusse. Huvilisi oli palju, aga doonoriks sobivuse kriteeriumid täitsid Karjagini sõnul vähesed. Sõelale jäi 36 naist ja 19 meest.

Nende 55 inimese põhjal võib öelda, et keskmise doonorikandidaadi vanus oli 37 aastat, kaal 73 kg ja hemoglobiininäit 139. Suurem osa neist kuulusid 0- ja A-veregruppi – vastavalt 16 ja 26 inimest.

Vähem kui pooltel doonorikandidaatidel oli haigusnähuks köha, kuid esines ka kurguvalu ja hingamisraskust. Kõige sagedasemad haigusnähud olid palavik ja maitsemeele muutus. 48 inimest põdes haiguse läbi kergelt ja ravis end kodus, kolm oli haiglaravil tavaosakonnas ja kaks intensiivraviosakonnas.

Doonori sobivuse kinnitamine

Välja valitud 55 doonorikandidaadil määrati antikehade hulk ja tehti ka neutralisatsioonitest hindamaks antikehade tõhusust.

Dr Karjagin selgitas, et kuna ei oldud kindel, kas ainult antikehad suudavad viirust pärssida, tehti koostöös Veterinaar- ja toiduameti ning Tartu Ülikooli laboritega ka neutralisatsioonitesti.

Selleks segati Eesti päritolu SARS-CoV-2 viirus plasmaga ja inkubeeriti ühe tunni vältel. Seejärel lisati vero E6 rakud ning  kogu segu inkubeeriti neli kuni seitse päeva 37 °C juures. Testi tulemust hinnati mikroskoobi abil.

Karjagini sõnul määrati tiitrid ja selle põhjal olid 55 doonorist 35-l need liiga madalad ehk nende viirusevastane aktiivsus ei oleks täitnud eesmärki. Nii jäi järele 20 patsienti.

Eri põhjustel ei saanud kaasata veel üheksat patsienti: takistustena kerkisid esile näiteks värske tätoveering, puukborrelioosi diagnoos ja doonori reaktsioon veeniprotseduurile.

Vereplasmaloovutuseks tehtava afereesiprotseduurini jõudis lõpuks 11 inimest, kellelt koguti 20 plasmadoosi.

Plasmaravi saab esimene patsient

Seni ootas COVID-19 läbi põdenute vereplasma sügavkülmikus oma aega, kuid möödunud nädalal avanes esimene võimalus plasmaülekanne teha, sest Tartu Ülikooli Kliinikumis oli ravil koroonat raskelt põdev patsient, kes vastas kõigile tingimustele.

Dr Karjagin tõdes, et selle kohta, milline patsient sobib haiguse läbi põdenud inimese plasmat saama, on hulk tingimusi. Näiteks ei tohi haigestumisest olla möödas rohkem kui kümme päeva.

“See on ajavahemik, mil patsiendi enda antikehade tase on piisavalt madal. Kui saame sel ajal talle manustada juba valmis olevaid antikehi, võib see haiguse kulgu kergendada,” kirjeldas Karjagin.

Intensiivravis olevale patsiendile ei ole tema sõnul mõtet seda protseduuri teha, sest sellisel patsiendil on endal juba antikehad tekkinud.

Muude eelduste seas on veel ägedalt kujunev hingamispuudulikkus, hingamissagedus üle 25 korra minutis ja rindkere röntgenpildil nähtavad infiltraadid, mis hõlmavad hinnanguliselt üle 50 protsendi kopsupindalast.

Karjagin avaldas lootust, et peagi võib Eesti esimesel koroonast paranenute vereplasmat saanud patsiendil näha positiivset ravitulemust.

Dotsent Juri Karjagin pidas ettekande „Koroonast paranenud inimeste vereplasma kasutamine raskete haigusjuhtude ravis“ Tartu Ülikooli konverentsil „Arukas kohanemine koroonaviirusega“, mida saab järelevaadata UTTV keskkonnas. Konverentsi teisi ettekandeid saab vaadata veebikeskkonnas worksup.com (event ID: koroonakonverents).

Toimetas Triin Raestik