Immuunsuse osas märkis Lutsar, et seni kordusnakatumisi kirjeldatud pole ja see viitab asjaolule, et nakatumise järgselt immuunsus, vähemalt lühiaegne, tekib. Palju keerulisem küsimus on, kui kaua immuunsus kestab.

See, kas SARS-CoV-2 käitub nagu teisedki koroonaviirused, mis põhjustavad suhteliselt lühiaegset immuunsust või nagu SARS-CoV-1, mille vastaseid antikehi leiti populatsioonis veel 17 aastat pärast nakatumist, pole praegu teada.

Samuti pole teada, et isegi kui kordusnakatumised tekivad, kas need on sama tõsised või kulgevad kergemini, nagu juhtub teiste korduvalt esinevate infektsioonhaiguste korral. Sellele peavad andma vastuse nii aeg kui käimasolevad uuringud.

Millal tekib karjaimmuunsus?

Ka karjaimmuunsuse osas on Lutsari sõnul küsimärke – kui suur hulk populatsioonist peaks olema immuunne, et saavutada karjaimmuunsus, pole teada. Oletused kõiguvad 20%-st kuni 60%-ni. Viimast pole siiski ükski riik saavutanud, välja arvatud ehk Bergamo piirkond Itaalias. Ning ka seal tuvastatakse endiselt uusi nakatunuid, aga nende arv on pigem alla 20–30 juhtu päevas, samas kui kõrgperioodil oli vastav number üle 500.

Enamikus riikides, eriti neis kus nakatumine ja suremus olid väikesed (sh Eestis), on viirusega kokku puutunud 1–2% elanikkonnast. Isegi seal, kus haigust oli palju (London, Madrid) on viirusevastaseid antikehi vaid 10% populatsioonist ning ilmselt on see karjaimmuunsuse tekkeks ebapiisav.

Samuti on oluline, et isegi ühe riigi piires võis nakatumine olla väga ebaühtlane, seega kui ühes piirkonnas ongi tekkinud immuunne populatsioon, et tähenda see seda, et kogu riigis oleks karjaimmuunsus tekkinud.

Eestil on läinud rahuldavalt

Lutsar avaldas Facebooki-postituses arvamust, et Eestil on siiani läinud rahuldavalt või isegi hästi – nakatunute arv on suhteliselt väike, haiglate ja intensiivravi võimsust ei ületatud kordagi.

Samuti ei mõjutanud COVID-19 epideemia Eesti üldsuremust (vastupidiselt näiteks mitmetele Lääne-Euroopa riikidele) ning täielikke liikumispiiranguid polnud põhjust kehtestada.