Seni on Eestis veel vähe rakendust saanud personaalsema, tõhusama ja ohutuma ravi määramiseks farmakogeneetiline uuring, mis selgitab inimese geneetika mõju erinevate ravimite toimele organismis.

„Farmakogeneetiline uuring võimaldab arstil hinnata, millised ravimite toimeained millises koguses konkreetsele inimesele võiksid geneetilisest perspektiivist sobida. See omakorda aitab saavutada paremaid ravitulemusi ja vähendab ravimitest tulenevaid kõrvalmõjusid. Hästi üldistatult öeldes, annab farmakogeneetika vastuse selle kohta, kas konkreetse inimese organism reageerib ravimite toimeainetele ootuspäraselt, vajab tavapärasest erinevat annustamist või võib tekitada ohtlikke kõrvalmõjusid,“ selgitas dr Naaber.

Ta näitlikustas, et piltlikult öeldes sõltub inimese geneetikast see, kas näiteks valuvaigistavat ravimite peaks võtma terve tableti, pool tabletti või enam, et see täidaks inimese organismi ja ravimi toimeaine parimat koosmõju ega poleks toksiline. Nõnda annab labori farmakogeneetiline uuring infot üle 200 erineva ravimi toimeaine mõju kohta inimese organismis.

„Antidepressandid ja muud psühhotroopsed ravimid, valuvaigistid, reumavastased ravimid, antikoagulandid, antibiootikumid, viiruse- ja seenevastased ravimid, diabeedivastased ravimid, hüpertensioonivastased ravimid, tsütostaatikumid, prootonpumba inhibiitorid ja statiinid on ainult osa ravimigruppidest, mille puhul saab farmakogeneetika uuringu kaudu teada, kuidas inimese organism neid ravimeid omastab ning seeläbi saavad arstid teha teadlikumaid ja personaliseeritumaid raviplaane,“ loetles dr Naaber ravimite valdkondi, mille puhul on geneetilisest testist kasu nii võimalike kõrvalmõjude ennetuseks kui ka haiguste raviks.

Erinevatest uuringutest selgub, et individuaalsed farmakogeneetilised andmed aitavad ravi tõhusamaks muuta umbes 25% inimesel „Farmakogeneetika eesmärk on aidata arstidel valida patsiendile personaalselt sobivaid ravimeid ning asendada katse-eksitusmeetodil põhinevad raviplaane. See omakorda aitab optimeerida ravikulusid ning vähendada ka haiglaravi vajadust,“ tõdes arst.

Vähi riskifaktori uuringud aitavad haigusele varakult jälile saada

Statistika järgi on Eestis igal kolmandal mehel ja igal neljandal naisel elu jooksul mingi pahaloomuline kasvaja. Vähi puhul on tulemusliku ravi eelduseks kasvajate õigeaegne avastamine. „Paraku jõuavad patsiendid arsti juurde uuringutele liiga hilja – siis, kui juba on midagi „valesti“. Seetõttu hilineb ka ravi,“ sõnas dr Naaber.

Kuigi ka riiklikult rakendatud sõeluuringud aitavad kaasa vähi varajasele avastamisele, sõltub uuringule saamine inimese vanusest. Rinnavähi sõeluuringu puhul on vanusepiiriks 50, ent 20% rinnavähi juhtudest diagnoositakse sellest noorematel naistel.

Täna on võimalik läbi geeniuuringu hinnata geneetilist riski vähi tekkeks. Polügeense riskifaktori testi abil saab täna hinnata nt rinnavähi, jämesoolevähi, melanoomi ja eesnäärmevähi geneetilist riski. Testid ei anna küll arsti sõnul lõplikku vastust, kas inimesel avaldub eluea jooksul vähk, kuid annab hinnangu vähki haigestumise riski kohta. „See riskihinnang annab aga arstidele võimaluse hinnata täiendavate uuringute ja nende sageduse vajadust,“ ütles dr Naaber.

Millal peaks geneetilisele uuringule minema?

„On väga keeruline öelda, millal on õige aeg ühe või teise geneetilise uuringu tegemiseks. Ka teadlased ei ole selles ühel nõul, kuid teadusuuringud näitavad, et ennetavad terviseuuringud aitavad ennetada ja oluliselt varem avastada haiguseid ning neid ka efektiivsemalt ravida,“ tõdes dr Naaber.

Ta tõi välja, et kuna farmakogeneetika annab infot selle kohta, kuidas erinevad ravimid inimese organismile mõjuvad, siis võiks selle uuringu kindlasti ette võtta siis, kui ravi soovitakse alustada mõne farmakogeneetilises uuringus välja toodud toimeainet sisaldava ravimiga.

„Inimese farmakogeneetiline profiil on unikaalne ja see ei muutu ajas. Seega piisab ühekordsest analüüsi andmisest ja tulemused on kasutatavad kogu elu jooksul erinevate haiguste ja häirete ravis. Lisaks täieneb raport pidevalt, sest kord kvartalis uuendatakse uuringu raportit vastavalt uutele teadusartiklitele ja ravimiuuringutele ning kõik tõenduspõhised leiud ravimite mõjust jõuavad patsientide farmakogeneetilise uuringu tulemustesse, ilma et nad peaksid uue analüüsi andma,“ tõi dr Naaber välja.

Vähi varajase avastamise üheks eelduseks on teada oma kaasasündinud geneetilisi riske. Kuigi polügeense riskiskoori uuring ei ütle, kas inimene haigestub vähki või mitte, annab see siiski olulise info, mille põhjal koostada individuaalne jälgimisplaan. „Inimesed, kes on teadlikumad oma geneetilisest riskist, teevad tihti ka teadlikumaid terviseotsuseid ja on motiveeritumad oma tervist jälgima,“ nentis arst.

Kui perekonnas on esinenud mitmeid vähijuhte, tasuks nõu pidada oma perearstiga. Polügeensete riskiskooride kõrval on oluline uurida veel teisigi, näiteks ühe geeni poolt põhjustatud (monogeenseid) vähiriski tegureid.