Kiiritusravi kasutus suurenes uuringuperioodil märkimisväärselt: kui aastatel 2007–2009 sai kiiritusravi 39% patsientidest, siis aastatel 2016–2018 juba 58% patsientidest. Enim suurenes kiiritusravi kasutus 60–69aastastel naistel ning II ja III staadiumi vähi korral.
Alla 70aastaste naiste puhul, kel oli diagnoositud I-III staadiumi rinnavähk, analüüsiti erinevate kliiniliste ja sotsiaalsete tegurite mõju kiiritusravi kasutuses. Pärast kohandamist teistele tunnustele ilmnes, et kiiritusravi kasutus suurenes uuringuperioodil 40% ja enim said kiiritusravi I staadiumi vähiga naised.
Ühtlasi selgus, et kõige madalama haridustasemega naised ning naised, kes olid vallalised, lesestunud või lahutatud, said vähem kiiritusravi võrreldes teiste rühmadega. Samal ajal ei täheldatud erinevusi rahvuse ega elukoha lõikes.
Eraldi vaadeldi varase rinnavähiga naistel kasutatud raviskeeme. Varase rinnavähi korral on enim soovitatud raviskeemiks rinda säästev operatsioon kombinatsioonis kiiritusraviga. Taolist raviskeemi rakendati aastatel 2007–2009 umbes pooltel naistel, samal ajal kui 43% naistel tehti täielik mastektoomia (rinnaeemaldusoperatsioon).
Aastatel 2016–2018 rakendati rinda säästvat operatsiooni koos kiiritusraviga aga juba 67% naistel ja vaid 29% naistel tehti mastektoomia. Pärast kohandamist teistele tunnustele selgus, et rinda säästva operatsiooni ja kiiritusravi kombinatsiooni kasutus suurenes uuringuperioodil 30%. Seda raviskeemi kasutati vähem suuremate kasvajate ja lümfisõlmete haaratuse korral ning taaskord ilmnes seos haridusega – kõige madalama haridustasemega naistel rakendati rinda säästvat operatsiooni koos kiiritusraviga harvem kui kõrgema haridusega naistel.
„Lisaks kiiritusravi saanud patsientide osakaalu suurenemisele võib positiivse leiuna välja tuua geograafiliste ja rahvuslike erinevuste puudumise. Ent hariduse ja perekonnaseisu mõju kiiritusravi kasutusele, mida on näidatud ka teistes riikides, viitab võimalikele sotsiaalsetele takistustele vähiravi rakendamisel – on need siis seotud patsientide teadlikkusega ravivalikute tegemisel, majanduslike või transpordiraskustega või hoopis lähedaste toetuse puudumisega,” märkis dr Innos.
Ta lisas, et tulemused rõhutavad vajadust süvendada patsiendikesksemat lähenemist ja pakkuda patsientidele vähiravi teekonnal rohkem psühhosotsiaalset tuge.