“Õhtuti oli tavapärane, et hakkasin ilma igasuguse põhjuseta nutma, sellised nutuhood olid, et ma oskasin juba seda ette näha ja leida endale mingisugune nurgake, kus keegi ei näe. Seda juhtus ka ootamatutel hetkedel,” meenutas Avandi ning tunnistas, et kui püüab meenutada, mis tol ajal, novembris 1999 toimus, siis väga hästi see meelde ei tule.

Esimesed paar kuud lootis mees, et saab omal jõul hakkama, kuid siis otsustas ikkagi otsida abi spetsialistilt. Psühhiaatri sõnul oli tegemist üsna sügava depressiooniga ning ta kirjutas Avandile välja antidepressandid. “Need hakkasid tasapisi mõjuma. August väljatulek kestis paar kuud,” rääkis näitleja.

Hiljem õppis ta ära tundma märke, mis võivad depressiooni taas esile kutsuda. Elu on pannud Avandi olukordadesse, kus meeleolulangus oleks võinud taas tekkida, ometi on ta seni uutest episoodidest pääsenud.

Avandi sõnas, et tema antidepressant on jooksmine ning praegu voolib ta vormi näiteks triatlonitrenniga, mis aitab lisaks füüsisele hoida kenasti vormis ka vaimset tervist.