„Kui me vaikime, siis tundub, et see on väga haruldane asi, aga kui me räägime, siis peaaegu igaüks teab kedagi, kes teab kedagi, kes on suitsiidiga kokku puutunud,“ lisas ta.    

„Oma isikliku kogemuse eelselt arvasin, et ma tean suitsiidist ja suitsiidiprotsessist. Teadsin teooriaid, riski- ja kaitsetegureid, kuid kui mind ennast tabas see löök, et üks minu kõige lähedasemaid inimesi on endalt elu võtnud ja mina suitsiidi uurijana peaksin ju ometi aru saama, mis ja miks juhtus, siis ma ei saanud mitte millestki aru. Olin täiesti segaduses,“ räägib podcastis Merike Sisask, kes on üle 20 aasta Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudis tegelenud suitsiidiuuringutega.

„Mida ma eksperdina enesetappudest veel ei teadnud, seda sain omal nahal tunda, kui mu mees eelmise aasta sügisel endalt elu võttis,“ ütleb ta ning lisab „Selle protsessi juures on kõige olulisem leppida. Leppida, et see oli tema otsus ja ma ei saagi kunagi lõplikult aru, miks see juhtus.“

Leina- ja traumaterapeudina töötav Maire Riis ütleb podcastis, et suitsiidiga kaasneb palju mikse.

„Miks ma ei näinud, miks ma ütlesin midagi või tegin midagi. Kõik viimase hetke olukorrad ja ka eelnevad käib inimene läbi ja sealt võib tulla väga tugevaid tundeid nii vahetult pärast juhtunut, aga neid mõtteid võib tulla ka hiljem. See on alus süütunde süvenemisele. Väga oluline on, et inimene ei jääks endaga toimuvaga üksinda. Vahel võivad inimesed olla ka päris karmid enda suhtes, et miks ma nii tunnen, mõtlen või kogen. Ei ole ainult see küsimus peas, et miks ta nii tegi,“ selgitab Maire Riis.

Igal aastal võtab endalt Eestis elu umbes 200 inimest. Iga selline ootamatu ja liiga varajane lahkumine puudutab omakorda umbes 135 inimest. See tähendab, et meie ümber on päriselt umbes 27 000 inimest, kes igal aastal sellest valust osa saavad. 

10. septembril, suitsiidiennetuspäeval avatakse kuues linnas vaimse tervise kohvikud ja toimuvad arutelud „Üksildusest ja üksi jäämisest suitsiidi ümber“.