Migreenikutel esineb depressiooni kaks ja pool korda enam kui tavapopulatsioonis. Auraga migreeni patsientidel esineb depressiivsust rohkem kui ilma aurata migreeni all kannatajatel.
„Paraku on patsiendid depressioonist rääkides sageli üsna tõrksad ega taha neuroloogiga neid asju arutada. Patsient on aga üks tervik ja arstile on oluline teada erinevaid asjaolusid tema muude terviseprobleemide, elustiili ja sümptomite kohta, kuna nii on suurem tõenäosus leida just see ravi, mis konkreetset patsienti kõige paremini aitab,“ selgitas Toomsoo.
Näiteks elustiili puhul on äärmiselt oluline see, kui palju inimene magab. Krooniline lühike uni – kuus või vähem tundi öö kohta – suurendab oluliselt migreeni esinemise riski. “Kui inimene ei saa hästi magada, võivad selle taga olla väga erinevad põhjused. Und mõjutavad näiteks mitmed retseptiravimid. Rolli võib mängida ka uneapnoe ehk une ajal esinevad hingamishäired või parasomnia, mille korral inimene unes ringi liigub ja erinevaid emotsioone tajub,“ rääkis neuroloog.
Üllatuslikult on migreeni ennetava raviskeemi üks osa ka antidepressandid. „Antidepressantide kasutamine ei tähenda aga automaatselt, et see ka migreeni raviks. Patsiendi tuju võib küll paraneda, kuid peavalud võivad siiski alles jääda. Siin on oluline ka see, millist antidepressanti patsient võtab. Arstkonnal on veel palju tööd, et mõtestada lahti, millised antidepressandid on migreeniga patsientidele sobivaimad,“ sõnas professor.
Bipolaarne häire, ärevushäire ja migreen
Ka bipolaarse häirega inimestel on migreenid sagedad. Bipolaarse häirega käivad kaasas tugevad emotsionaalsed kõikumised: maania episoodi ajal on meeleolu ebatavaliselt kõrgenenud ning inimene on ülienergiline, depressiivse episoodi ajal aga tunneb inimene end õnnetu ja masendununa.
„Bipolaarseid häireid on kahte tüüpi, esimest tüüpi iseloomustab pigem maaniate esinemine, teine on aga hüpomaaniale ja depressiivsusele kalduv. Esimese tüübi puhul esineb migreene umbes kolmandikul inimestest, teise tüübi puhul veelgi rohkem,“ tõdes Toomsoo.