Iga viiendat inimest ohustab südamepuudulikkus. Üle 65-aastastel on see ka üks sagedasemaid põhjuseid, miks satutakse haiglasse. Tartu Ülikooli Kliinikumi kardioloogia osakonna vanemarst-õppejõud doktor Märt Elmet selgitab, mis on südamepuudulikkus ja kuidas selle varajasi tundemärke ära tunda. 

Südamepuudulikkuse varajased nähud ja sümptomid arvatakse sageli olevat tavapärased vananemisnähud, mistõttu ei osata neile piisavalt tähelepanu pöörata. Ka doktor Elmet ütleb, et südamepuudulikkuse tunnused on ühest küljest väga tavalised ja kergesti märgatavad, mistõttu seostatakse neid ekslikult muude tervisemurede või lihtsalt vanusega seotud muutustega. “Sagedasemad südamepuudulikkuse tunnused on koormustaluvuse langus, koormusel tekkiv hingeldus ja südamekloppimine, öised õhupuuduse hood, jalgade turse tekkimine,” loetleb ta. 

Selliste tunnuste esinemisel tasub kahtlustada südamepuudulikkust ning tuleks pöörduda arsti juurde kontrolli. Elmet täpsustab, et haiguse kinnitamiseks on vaja teha ka vereanalüüsid ja südame ultraheli ehk ehhokardiograafia. “Üldjuhul ei ole südamepuudulikkuse diagnostika keeruline ja piisab eelnimetatud etappide läbimisest. Mõnikord on vaja planeerida ka täpsemaid uuringuid haiguse põhjuse selgitamiseks.”

Ta kinnitab, et südamepuudulikkuse diagnoosimisega saab hakkama nii perearst kui südamearst, oluline on, et patsient murega arsti poole pöörduks. “Sagedaseks probleemiks on esmaste haigustunnuste ignoreerimine, mille tõttu jääb diagnoosimine hiljaks ja ravi alustatakse alles hilises faasis,” nendib Elmet.

Külasta kindlasti arsti! 

Elmet toonitab, et arsti külastamine on kindlasti vajalik – isegi kui kontrollimisel südamepuudulikkus kinnitust ei leia, on see väga oluline teadmine, sest siis saab edasi mõelda muude väsimuse ja hingelduse põhjuste peale. 

Südamepuudulikkus on krooniline haigus, mis vajab püsivat jälgimist ja arsti juures käimist – arst koostab südamepuudulikkuse jälgimiseks plaani, mille alusel nähakse ette plaanilised tegevused ja arstivisiidid, mille eesmärgiks on ennetada haiguse ootamatut halvenemist ja patsiendi sattumist haiglasse. “Iga haiglaravi vajadus halvendab haiguse kulgu ja patsiendi elukvaliteeti, seetõttu pööratakse suurt tähelepanu sekkumist vajavate olukordade äratundmisele ning ravi õigeaegsele korrigeerimisele,” selgitab doktor. 

Elmeti sõnul ei ole südamepuudulikkuse jälgimine keeruline: “Tavaliselt piisab inimese kaebuste ja haigustunnuste hindamisest ning vereanalüüside tegemisest. Olulisem on, et planeeritud kontrollid saaks järjepidevalt tehtud, seda isegi hea enesetunde korral.”

Rahvusvahelised juhised soovitavad südamepuudulikkust põdeval inimesel ka stabiilse ning hea enesetunde korral külastada arsti iga 4–6 kuu järel. Probleemide korral, nagu näiteks koormustaluvuse langus või tursete süvenemine, tuleb reageerida võimalikult vara.

Pole ainult vanemaealiste haigus

Südamepuudulikkus on üks levinumaid südamehaiguseid, mille esinemissagedus tõuseb enamasti vananemisega, kuid seda võib esineda ka noorematel ning keskealistel inimestel. “Südamepuudulikkusesse haigestumise omapäraks on, et see tekib mõne muu haiguse tagajärjel. Sagedamini on südamepuudulikkuse põhjuseks üsna tavalised südamehaigused, näiteks kõrgvererõhktõbi, südame veresoonte lupjumine ja südameinfarkt, südame rütmihäired,” kirjeldab doktor Elmet.

Südamepuudulikkuse põhjuseks võivad olla ka muud haigused ja elustiili probleemid, nagu näiteks diabeet, ülekaalulisus, alkoholi liigtarbimine. 

Kuna südamepuudulikkuse kujunemine on sageli kuid ja aastaid kestev protsess, on väga oluline nii haiguse teket põhjustavate riskiteguritega tegelemine kui ka haiguse äratundmine varases faasis, sest parimaid tulemusi on saadud, kui ravi alustatakse haiguse esimeste sümptomite tekkel.

Kõige sagedasem ja kallim haiglaravi põhjus

Elmet toonitab, et südamepuudulikkusest rääkimine on tähtis nii ühiskonna kui indiviidi seisukohalt. “Arenenud riikides on südamepuudulikkus kõige sagedasem ja kõige ressursimahukam haiglaravi põhjus, mis tähendab suurt majanduslikku koormust nii tervishoiusüsteemile kui ühiskonnale tervikuna.” Seetõttu on südamepuudulikkuse ravi üheks oluliseks eesmärgiks patsiendi seisundi stabiliseerimine ning haiglaravi ennetamine. Inimestel on tarvis teadvustada, et oluline on südamepuudulikkus diagnoosida varases staadiumis ning alustada ravi kohe, et pidurdada haiguse arengut ja säilitada hea tervis ning töövõime võimalikult pikaks ajaks. 

Südamepuudulikkuse esinemissagedus suureneb kiiresti, kuna elanikkond vananeb, näiteks põeb südamepuudulikkust 10–20 protsenti üle 70-aastastest. Lisaks on see halva prognoosiga progresseeruv haigus. Elmet tõdeb, et on vaid mõned üksikud südamepuudulikkuse vormid, millest patsient võib paraneda ja tervistuda, kuid reeglina on tegemist kroonilise ja ajas süveneva haigusega, millest kunagi ei paraneta. “Erinevates kliinilistes uuringutes on hinnatud viie aasta suremuseks 53–67 protsenti alates diagnoosimise hetkest.” Ta lisab, et südamepuudulikkuse kõrget suremusriski võrreldakse sageli pahaloomuliste kasvajate prognoosiga, sest tänapäevase raviga elavad paljud vähihaiged kauem kui südamepuudulikkusega inimesed. “Südamepuudulikkuse prognoosi tõsidust peavad haigust põdevad inimesed kindlasti teadma, et kogu raviprotsessi täie tõsidusega suhtuda.”

Positiivne uudis aga on, et südamepuudulikkuse ravivõimalused on viimaste aastate jooksul väga jõudsalt edasi arenenud ning tänapäevase korrektse raviga saab haiguse prognoosi märgatavalt parandada. “Kaasaegse raviga võivad paljud patsiendid säilitada rahuldava elukvaliteedi ning töövõime pikkadeks aastateks,” ütleb doktor. 

Südamepuudulikkuse ravi on aastatepikkune keeruline teekond, mille edukaks läbimiseks on vaja nii hästi toimivat meditsiinisüsteemi kui ka patsiendi järjepidevust ja korrektsust raviga toimetulekuks.

Inimestel pole piisavalt teadmisi

Elmet tõdeb, et ebapiisav teadlikkus südamepuudulikkusest on probleemiks nii meil kui mujal maailmas. Madal teadlikkus raskendab haiguse äratundmist ja diagnoosi saamise järel ravi korrektset teostamist. “Patsientide ja tema lähedaste õpetamine on südamepuudulikkuse raviplaani oluline osa. Patsient peab tundma enda haigust ja kasutatavaid ravimeid.” Nii lepitaksegi raviplaani koostades kokku, kuidas tuleb end kodus jälgida, milliste ravimite osas võib patsient ise muudatusi teha ja milliste probleemidega peab pöörduma arsti poole. Samuti vajab patsient infot haiguse kulu ja prognoosi kohta. 

“Oluline on meeles pidada, et suurimat kasu on ravist võimalik saada haiguse algjärgus, kui enesetunne ei pruugi veel väga halb olla. Kui haigus on vajanud juba korduvat haiglaravi, on ka ravi efektiivsus madalam,” toonitab Elmet ja soovitab kõigil end kurssi viia näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi patsiendiinfo veebilehel oleva infoga südamepuudulikkuse kohta.

Tänavu toimus südamepuudulikkuse teadlikkuse tõstmise nädal 29. aprillist kuni 5. maini. Selle aasta teema on „Märka märkamatut“ ning eesmärgiks järgneva 25 aasta jooksul vähendada südamepuudulikkuse surmade arvu 25 protsenti.