Kui muidu tegus inimene ei suuda enam näiteks toolilt püsti tõusta, treppidest kõndida või kõrgemalt riiulilt asju kätte saada ning raskused ei möödu, tasub muret arstile kurta. Põhjusi võib olla palju, kuid üks võimalik diagnoos on autoimmuunne müopaatia, mis ilma õige ravita üle ei lähe, vaid hoopis progresseerub.
Põletik kahjustab lihaseid
Lääne-Tallinna Keskhaigla neuroloog Triin Helin Unt ütleb, et autoimmuunsete lihashaiguste ehk müopaatiate puhul on autoimmuunne põletik haaranud lihased ja kahjustab kudesid ning kõige levinum haigustunnus on õlgade, kaela või puusade suurte lihaste nõrkus. Kui müopaatia jääb ravita või ei allu ravile, tähendab see haigele ajapikku lihaste kärbumist ja vaegliikujaks muutumist.
Unt täpsustab, et autoimmuunsete müopaatiate alla kuuluvad dermatomüosiit, immuunvahendatud nekrotiseeriv müopaatia, polümüosiit, antisüntetaasi sündroom ja inklusioonkehakeste müosiit. Neil haigustel esineb ka erinevaid alavorme.
Nimetatud haiguste Eestis levimuse kohta täpne ülevaade paraku puudub, kuid võib öelda, et võrreldes muu maailmaga on esinemissagedus sama ehk umbes 15–35 haigusjuhtu 100 000 inimese kohta. Sageli on haigusel ka geneetiline taust ja ära hoida või ennetada autoimmuunsete müopaatiate ilmnemist paraku võimalik ei ole.
Kõigi autoimmuunsete lihashaiguste puhul on ühine iseloomulik tunnus see, et haigel esineb proksimaalne lihasnõrkus. See tähendab, et kehatüvi ning jäsemed (sageli näiteks õlavarre- ja reielihased) on haigusest enim haaratud. Haigus progresseerub ning nõrkus suureneb kuude, mõnel puhul ka lausa nädalate või päevade jooksul. Haige võib märgata, et ta ei suuda enam istuvast asendist püsti tõusta või on raskusi trepist kõndimisel või ei saa käsi hästi pea kohale tõsta.
Unt tõdeb, et kui patsient arstile ei pöördu ja diagnoosi ei saa, autoimmuunne müopaatia süveneb ehk progresseerub, lihased nõrgenevad veelgi ja tekkida võib teisigi kaasuvaid haigusnähte. Näiteks dermatomüosiidi puhul tõusevad esile nahaprobleemid.
Võimaliku diagnoosini jõuavadki arstid eelkõige tuginedes haiguse kliinilisele pildile ja seejärel suunatakse patsient edasistele uuringutele. “Haigus avastatakse üldjuhul faasis, kus sümptomid on juba avaldunud ning paraku võib diagnoosimine olla üsna keerukas,” nendib Unt. Ta selgitab, et autoimmuunseid müopaatiaid esineb suhteliselt harva ja see muudab haiguse ära tundmise raskemaks. Lisaks võib müopaatiate puhul otsestele lihaskaebustele eelneda ka üldse mitte neuroloogilist tüüpi sümptomeid, nagu näiteks nahanähud või kopsuhaigus. Seetõttu võivad patsiendid sattuda esmalt hoopis naha- või kopsuarsti juurde ja alles siis neuroloogi vastuvõtule.
Küll on leitud, et sageli avalduvad autoimmuunhaigused koos, see tähendab, et ühel inimesel ilmneb neid korraga mitu – seega kui patsiendil juba on mõni autoimmuunhaigus, tasub olla tähelepanelik uusi sümptomeid märgates.
Võib öelda, et naistel esineb autoimmuunseid müopaatiaid ligi kaks korda sagedamini kui meestel. Ning avalduvad need eri vanuses lastest eakateni sõltuvalt haigusest. Näiteks inklusioonkehakestega müosiiti diagnoositakse enamasti just üle viiekümneaastaste hulgas. Dermatomüosiiti esineb nii lastel kui ka täiskasvanutel, polümüosiit aga on pigem täiskasvanute haigus.
Arstile minekuga viivitada ei tohi
Triin Helin Unt viitab, et kui müopaatia jääb diagnoosimata ja patsient ei saa ravi, jäävad lihased paratamatult aina nõrgemaks ja raske on tulla lõpuks toime igapäevaste elementaarsete toimetustega.
Vahel võib ka juhtuda, et ravi ei toimi kohe või on haigus raskema kuluga. Sel puhul võib haigus progresseeruda ka kuni selleni, et näiteks kaelalihased muutuvad nii nõrgaks, et haigel on raske pead hoida või kergemaid asju tõsta või muutub neelamine mingil hetkel raskeks. Tekkida võib hingeldus või õhupuudus, kuna müopaatia võib haarata ka neelamiseks või hingamiseks vajalikke lihaseid. Tüsistusena võivad tekkida näiteks kopsupõletik ja söömisraskused.
Sellega seoses toob Unt välja veel ühe müopaatia varjukülje. “Inimesele, kes on olnud tegus ja äkitselt oma igapäevaste tegevustega lihtsalt füüsiliselt enam hakkama ei saa, võivad tüsistused tähendada väga suurt elumuutust,” märgib ta. Lisaks – nii mõnegi autoimmuunse haigusega käib kaasas ka suurenenud risk pahaloomulise kasvaja tekkeks (loe uuringut siit) ja sellelgi asjaolul tuleb kindlasti pärast diagnoosi saamist koos arstidega silma peal hoida. Seega ei tohiks arstile pöördumisega viivitada, sest see, kui varases faasis haigus avastatakse ja kui kiiresti ravi saab ordineerida, sõltub suurel määral patsiendist endast – sellest, mis hetkel ta kaebustega arstile pöördub. “Osad patsiendid ootavad enne tohtrile minemist tõenäoliselt üsna pikalt ja mõtlevad, et mis nad ikka arsti tülitavad,” nendib Unt ja toonitab veelkord, et arstile minekut edasi lükata ei tohiks.
“Kui tekib vähimgi kahtlus, et tervisega on midagi tõsisemat, ei maksa arstivisiidiga viivitada, sest tänapäevase immuunsupressiivse raviga, mis on suunatud organismi immuunsüsteemi soovimatute kaitsereaktsioonide pärssimiseks, sealhulgas autoimmuunse põletiku maha surumisele, mille abil saab haigusprotsessi kontrolli all hoida,” kinnitab ta.
Eestis on autoimmuunsete lihashaiguste diagnoosimisvõimalused ja -meetodid Undi sõnul väga head. Ning ka parim ravi on olemas ja saadaval Tervisekassa rahastusega.
Kauakestvaid surinaid jalgades või kätes ei maksa eirata
Lihasjõud võib lisaks müopaatiatele kaduda ka polüneuropaatiate ehk perifeerset närvisüsteemi süsteemselt haaravate haiguste korral. Triin Helin Unt selgitab, et sel puhul kahjustub närvikiudude juhtmetaoline osa, mida mööda liigub närviimpulss närvikius edasi, või seda kattev kaitsev isoleerkiht. Närvide kahjustumise tagajärjel võivad tekkida tundlikkuse häired ja halveneda ka lihasfunktsioon.
Polüneuropaatia põhjuseid on mitmeid – pikaajaline diabeet, krooniline alkoholitarvitamine, veresoonkonnahäired, aga see võib tekkida ka näiteks viirusinfektsioonide tüsistusena. Sellised haigused on näiteks Guillain-Barreé sündroom ja krooniline põletikuline demüeliniseeriv polüradikuloneuropaatia (CIDP).
Guillaini-Barré sündroomile ehk ägedale põletikulisele demüeliniseerivale polüradikuloneuropaatiale (AIDP) on iseloomulik jäsemete keha keskteljest kaugemate osade paresteesiad, millele enamasti järgneb jalgade nõrkus ning seejärel üleneb nõrkus käte ja näo lihasteni. Rasketel juhtudel võivad haaratud saada ka hingamislihased, silmaliigutajalihased ning neelamine. Nõrkus progresseerub paari nädala jooksul, pärast seda seisund stabiliseerub ja hakkab paranema. Sümptomite raskus on isikuti varieeruv.
Krooniline põletikuline demüeliniseeriv polüradikuloneuropaatia (CIDP) on sarnane Guillaini-Barré sündroomile, kuid on olemuselt pikaajaline, sageli korduvate avaldumistega kulgev haigus. Esmase haigustunnusena võib näiteks jalalabades või labakätes tekkida “sipelgate jooksmise” või “suremistunne”, lihasvärinad või kaduda neist tundlikkus ja jõud. Haiguse kulgedes võib jalgade osaline halvatus häirida kõnnakut (tekkida võib taaruv kõnnak). Sarnaselt müopaatiatega tekib raskusi püsti tõusmisel või trepist üles kõndimisel. Tihti kurdavad haiged ka väsimuse üle, mis ei leevene isegi piisava unega.
CIDP on harvikhaigus, seda diagnoositakse pigem vanemaealistel, sagedamini meestel ning esineb seda kahel patsiendil 100 000-st. Haigus on ravimitega kontrolli all hoitav, kuid välja seda ravida ei saa. Mida hilisemas faasis haigus avastatakse, seda halvem on prognoos ja edasine kulg, seega kehtib siingi soovitus, et kui liikumisraskused või ka näiteks surisemistunne jäseme(te)s on pidev ning ei leevene asendi vahetamisega või kui seda esineb väga tihti, tuleks kindlasti konsulteerida arstiga.
C-ANPROM/EE/CIDP/0001
Veebruar 2024
