Kuigi rinnavähk on Eesti naistel kõige sagedamini diagnoositud vähivorm, ringleb selle ümber palju eksiarvamusi ja müüte, mistõttu võib õigel hetkel jääda hädavajalik arstiabi saamata. Tartu Ülikooli Kliinikumi mammoloog-rinnakirurg dr Jaak Lehtsaar paneb südamele, et ka kõige väiksem kahtlus on piisav põhjus spetsialisti vastuvõtule pöördumiseks, kuna selle taga võib peituda tõsine diagnoos.
Teadlikkus on hakanud paranema, ent müüte siiski leidub
Dr Jaak Lehtsaar näeb oma igapäevatöös, et eestlaste teadlikkus rinnapiirkonna tervisest, sealhulgas rinnavähist hakkab vähehaaval paranema. “Oma osa on ilmselt ka sotsiaalmeedial, kus rinnahaigusega isiklikult kokku puutunud inimesed annavad edasi oma kogemust diagnoosi saamisest raviteekonna eduka lõpuni. On väga tänuväärne tegevus, kui püütakse edasi anda seda rasket katsumust optimistlikus ja teadust austavas võtmes,” ütles ta.
Siiski ei tohiks seejuures ära unustada, et sotsiaalmeedias levib ka eksitavat infot. “Nende haiguste kajastamisel ei tohiks kuuldavalt saada sõna MMS ja muu parateaduse pooldajad onkoloogiliste haiguste ravis. Mina isiklikult ei ole küll paarikümne aasta jooksul rinnavähi patsientidega tegeledes näinud mitte ühtki ainult alternatiivmeditsiini abil imepäraselt paranenut. Seal edulugusid ei ole.”
Samuti vajab ümberlükkamist eksiarvamus, nagu mammograafia oleks seotud kiirgusohuga. “Radioloogide sõnul on see tänapäevase mammograafia korral väga väike ning võrdub ühel lennureisil saadava loodusliku kiirgusfooniga. Ohtu tervisele ei ole, on ainult potentsiaalne kasu. Mammograafia on siiani ainus meetod, millega saab avastada rindades tekkivaid mikrolubikoldeid – need võivad olla esimene märk spetsialistile, et rinnas võivad esineda patoloogilised muutused,” toonitas arst.
Kardetud vähidiagnoosi puhul eeldavad inimesed sageli ekslikult, et sellest annavad märku tuntavad, nähtavad või katsutavad muutused rindades. Tegelikult ei vasta ka see eksiarvamus tõele. “Pahaloomulistele haigustele mõeldes oodatakse sageli mingit selget märki selle olemasolust: kõige enam suurt ja valusat tükki rinnas. Kui tükk isegi on, aga valu mitte, siis tundub see justkui ohutu. Tegelikult ei pruugi arenev pahaloomuline haigus rinnas anda esimestel aastatel mitte mingisugust kaebust. Valu ei ole rinnavähi sümptom,” rõhutas dr Lehtsaar.
Seetõttu on väga oluline, et naised käiksid mammograafilisel sõeluuringul, mis on mõeldud just asümptomaatilise juhtude avastamiseks. “Need on juhud, kus haigus on inimese jaoks nähtamatu ja mittetuntav. Haiguse avastamine algfaasis annaks tohutu eelise raviteekonna läbimisele ja täielikult terveks saamisele.”
Suhtumine on murettekitav
Kuivõrd vähidiagnoos tähendab sageli inimeste jaoks ekslikult pöördumatut olukorda, mille vastu miski ei aita, on väga vajalik teadvustada, et vähi viimasele ehk neljandale staadiumile eelnevad ka 0, I, II ja III staadium. “Need kõik võivad anda õnnestunud ravivalikute korral täielikult terveks saamise võimaluse, aga sel juhul ongi tähtis diagnoosimise ja ravi alustamise aeg. Ka IV staadiumi haigust on tänapäeval võimalik sobivate ravimeetodite leidmisel hoida pikalt kontrolli all,” sõnas ta.
Seejuures on rinnaseisundite ja -haiguste avastamisel väga suur vastutus lisaks inimesele ka esmatasandi arstide suhtumisel. “Minu vastuvõttudele saabub paraku aeg-ajalt ikka patsiente, kes on näinud suurt vaeva saamaks saatekirja perearstilt lihtsamatele rinnauuringutele (mammograafia ja ultraheliuuring) ning kokkuvõttes kaotanud sellega väärtuslikku aega diagnoosini. Rinnaspetsialistina ei ole minul julgust öelda patsiendile ilma mingeid uuringuid tegemata, et tema rinnad on korras, kaebused on petlikud ja uuringuid pole vaja, aga mõni meedik kahjuks ikkagi julgeb. Õnneks on sellised juhtumid harvaesinevad,” sõnas dr Lehtsaar.
Healoomulisi muutusi esineb palju
Lisaks vähile võib rindade piirkonnas esineda palju erinevaid muutusi, mille põhjused varieeruvad hormonaalsetest muutustest psüühilise stressini. Kõige enam pöördutakse meditsiinilise abi poole rinnavalu või käega katsutava valuliku tihendi korral. Arsti sõnul tähendavad sellised kaebused enamasti healoomulisi muutusi.
“Rinnavalu põhjusi võib olla erinevaid, nii rinnas sees olevaid kui ka rinnaga otseselt mitte seotud muutusi. Rinnas olevad valulikud muutused on sageli naise hormonaalse staatusega seotud nagu tsüstikesed või fibroadenoomid. Mõlemad muutused ei ole vähieelsed seisundid ja ravida vaja ei ole,” selgitas ta.
Targa patsiendi meelespea: kuidas oma rindu kontrollida?
Vastab dr Jaak Lehtsaar:
Iga naine peaks oma rindasid tundma ja teadma, kuna see aitab leida hiljuti tekkinud erinevusi. Rindade vaatlus on olemuselt väga lihtne. Peegli ees tuleks vaadata rinnad üle niisama, aga ka ülestõstetud kätega – see asend näitab kergemini rinnakujus tekkivaid erinevusi, mille põhjuseks võivad olla nahaaluste kudede erinevad pinged.
Patoloogia korral võib tekkida lohuke või sissetõmme, mis ei ole tavaolekus nähtav.Vajalik on ka rindade komplemine (palpeerimine) sõrmede ja peopesaga. Seda on soovitav teha rindadel paralleelselt, kahe käega korraga, kuna siis on erinevused justkui paremini avastatavad. Seda võiks teha nii püsti kui ka selili.
Võimalusel tuleks rindade kontrollimist teha menstruatsiooni lõppedes, kuna siis on rinnad kõige vähem tundlikumad ja veidi pehmemad. Samuti võib rindu kompida duši all, kuna sooja veega on see lihtsam ja vähem ebamugav.
Kindlasti ei tasu võimalikke muutusi rindades otsida liiga tihti – see võiks olla näiteks harjumus, mida tehakse korra kuus või paari kuu jooksul. See on ennekõike vajalik sisemise kindluse jaoks, et kõik on hästi.
Tuleb tunda ja uskuda oma keha ning mitte karta kontrolluuringuid. Uuringud ei tekita haigust, vaid annavad teadmistes rahu ja päästavad vajadusel elu.
Lisaks võivad rinnapiirkonna valu põhjuseks olla lülisamba haiguslikud seisundid – näiteks kiirgavad närvide survest tingitud valud keha erinevatesse piirkondadesse, sealhulgas rindadesse. “Samuti esinevad rindade toestusprobleemid, valu põhjuseks võib kaudselt olla ka psüühiline stress. Rinnad tundlike organitena võivad peegeldada erinevate organsüsteemide funktsionaalseid häireid.”
Isegi, kui kaebuse põhjuseks on healoomulised seisundid, ei tohiks vajalikke uuringuid tegemata jätta. Sellel on dr Lehtsaarel sõnul konkreetne põhjus. “Oma töös olen sageli näinud, et kaebuse korral ühes rinnas leitakse ohtlik haigus märkamatult pesitsemas teises,” tõi ta näite.
Mitte ainult naiste probleem
Kui rinnapiirkonnas toimuvatest muutustest räägitakse enamasti naiste puhul, ei ole mehed väljaspool riski, kuna ka neil on rinnanääre olemas. Kuivõrd rinnavähki meestel esineb Eestis vaid umbes 1% kõikidest rinnavähi juhtudest, tähendab see umbes 6–8 meest aastas. Küll aga jäävad meestel olemata naisele iseloomulikud tsüklilised hormonaalsed rinnaseisundid.
“Kõige sagedamini meestel esinev hormonaalne seisund rinnas, kus rinna näärmekude suureneb mahuliselt ja on valulik, kannab nime günekomastia ehk naiserinnasus. Algpõhjused selleks on erinevad, aga kokkuvõttes viib selle seisundini naissuguhormoonide suurem kontsentratsioon mehe organismis. Need algpõhjused selguvad juba täiendavate küsimustega spetsialisti poolt. Üldjuhul spetsiifilist ravi sellele ei ole, ent algpõhjust mõjutades saab ka seda seisundit muuta,” selgitas arst.
Paraku on rinnavähki haigestumine seotud ka geenidega – just meeste hulgas on rinnavähi seos vähiriski geenidega naistest suurem. “Kuna meeste rinnavähi korral on seda esinenud varem ka perekondlikult, on meeste puhul tõenäolisem, et uuringutel tuvastatakse mõni vähi riskigeeniga variant.”
Ligikaudu 10 % rinnavähkidest on naistel seotud pärilike geeniriskidega, mida järjest enam võetakse aluseks uuringute ja raviplaanide tegemisel. Ka siin on väga suur mõju olnud teavitustööl ja inimeste isiklikel lugudel. “Rohkem kui kümme aastat tagasi tegi väga suure selgitustöö ära Angelina Jolie, kellel esines perekondlik vähiriski geen. Seda ajahetke tema terviseandmete avalikustamisega nimetatakse Angelina-efektiks ning see on olnud väga mõjus, kuna suhteliselt tundmatust riskifaktorist sai elusid muutev otsustuskoht,” rääkis dr Lehtsaar.
Tänaseks on saanud selgeks, et soodsam ja elusäästlikum on rinnavähi haigestumise riski ennetada, mitte hiljem haigust ravida. Seda dr Lehtsaare sõnul ka tehakse: nimelt on Eestis olemas võimekus geeniriske diagnoosida ja teostada ka vähki ennetavad operatsioonid koos rindade välisilme säilimisega.
“See annab nendele geeniriskiga inimestele suurema kindlustunde homse suhtes. Operatsioone tehakse juba varastes 30ndates eluaastates. Geeniriski hindamisele võiks pöörduda naised, kelle suguvõsas on esinenud tavatult palju rinna- või munasarjavähki haigestunuid,” julgustas arst.
Kui on kahtlus, mine kontrolli
Nagu öeldud, on rinnavähi ennetamisel oluline roll sõeluuringul, mida viiakse Eestis läbi naistel alates 50. eluaastast. Selleks, et rinnas toimuvaid muutusi oleks lihtsam tuvastada ja võimalik ennetada ka varem, soovitatakse naistel pöörduda rinnakabinetti ning teha baasmammograafia ehk esimene mammograafia – seeläbi on võimalik hilisemaid muutusi või seisundeid tuvastada, kuna on olemas võrdlusmaterjal.
Küll aga pole dr Lehtsaare sõnul selget vastust, millises vanuses vanuses oleks uuring mõttekas teha ning kui tihti tuleks seda korrata. “Kõiki naisi kindlasti pidevalt rinnapatoloogia suhtes uurida vaja ei ole. Kui naine tunneb mingitel põhjustel, et nüüd oleks vaja tal rinnad üle kontrollida, miski häirib, siis nii see peabki sündima.”
Kindlasti ei tohiks noori naisi uuringutelt eemale hoida isegi siis, kui statistikas esineb rinnavähki pigem vanemas eas. “Noorematel naistel, alates 30ndast eluaastast võiks teostada juba mõlemad uuringud – nii mammograafia kui ka ultraheliuuring. Tasub arvestada radioloogi arvamusega, kas teostatud uuring on piisav patoloogia välistamiseks või mitte. Mammograafia võib olla vahel väga informatiivne, vahel aga vajab lisaks ultraheliuuringut. See sõltub ka rinna suurusest ja tihedusest,” selgitas arst.
Kuhu kahtluse korral pöörduda?
Kaebuse või muutuse tekkimise korral rindades tasub pöörduda rinnauuringutele, seda siis kas perearsti või günekoloogi poolt saadetuna.
Eesti paljudes linnades on töös ka rinnakabinetid. See on väga hea võimalus rindade kontrollile saada ilma saatekirjata. Rinnakabinetti saab registreerida nii digiregistratuuri kui telefoni teel. Esmase kontrolli teostavad, nõustavad ja uuringutele suunavad väljaõppinud ämmaemandad. Seal saavad tõenäoliselt vastuse ka paljud imetamisega seotud küsimused.
Uuringutel diagnoositud patoloogia kinnitumisel saavad aidata juba rinnahaiguste eriarstid ehk mammoloogid. Mammoloogile saab pöörduda arsti või ämmaemanda saatekirjaga. Eelduseks oleks eelnevalt teostatud lihtsamad uuringud, mis viitavad muutustele, mille suhtes on vajalik konsultatsioon.
