WHO hinnangul on unepuudusest saanud ülemaailmne epideemia: selle käes vaevleb ligi kaks kolmandikku täiskasvanud elanikkonnast. Ent vähene uni ei põhjusta lihtsalt kerget väsimustunnet, energiataseme või tuju langust, vaid võib viia palju suuremate terviseprobleemideni. Milline roll on unel meie tervislikule seisundile, räägib neuroloog dr Katrin Põld.

Dr Katrin Põld, miks tänapäeva inimene nii vähe magab?

Ehkki inimese bioloogia pole muutunud, magame ööpäevas keskmiselt tund aega vähem kui 100 aastat tagasi. Suurteks teguriteks on siinkohal sotsiaalne ja majanduslik surve, mis mõlemad väärtustavad edukust, pidevat ärkvelolekut ja tegutsemist. 

Samuti mängib suurt rolli sotsiaalmeedia, mis on murettekitav trend, eriti laste ja noorte seas, kus nutisõltuvus aina rohkem levib. Seetõttu soovitatakse lapsevanematel, kes soovivad lapse unerütmi normaliseerida, võtta esimese asjana käsile just nutiseadmete kasutus. Näiteks tuleks kontrollida, kuidas laps nutiseadmeid kasutab ning kas ta läheb magamistuppa päriselt magama või tegutseb voodis ekraani taga edasi.

Und mõjutab kindlasti ka meie üleüldine elutempo – me tahame ju päevas rohkem ära teha kui kunagi varem. Kuna meie igapäevaelu on seetõttu võrdlemisi stressi- ja tegemisterohke, on normaalne unerütm häiritud ning stressihormoonid nagu adrenaliin ja kortisool võivad õhtust uinumist häirida.

Mainimata ei saa jätta ka valgusreostuse mõju, seda enam, et nii looduslik kui tehislik valgus supresseerib melatoniini ehk nn pimeduse hormooni sekretsiooni organismis. See on kindlasti väga oluline tegur.

Suure hulga inimeste jaoks tähendab unepuudus tavaliselt päevast väsimust, energiataseme langust ja palju kohvi. Milline mõju on häiritud unerütmil meie tervisele?

Une kvaliteedi puhul eristatakse subjektiivset ja objektiivset une kvaliteeti. Kui subjektiivse puhul mängib rolli see, kuidas inimene ise oma öist und ja väljapuhkamist tajub, siis objektiivse lähenemise puhul saab hinnata, kas inimesel esinevad kõik vajalikud unefaasid, milline on nende suhe ja nii edasi. Kõike seda saabki analüüsida objektiivsete uneuuringute abil.

Ent une kvantiteedi ja kvaliteedi langus võib olla riskitegur ainevahetuslike probleemide väljakujunemiseks, sest kui me ei maga piisavalt, püüame alateadlikult energiapuudust kompenseerida toiduga ega anna seejuures aru, kui palju kaloririkast toitu päriselt seetõttu tarbime. Väsinud inimesel ei haara ju käsi tavaliselt porgandi, vaid saiakese, sõõriku või koolajoogi järele.

Uuringud on näidanud, et inimeste, kes töötavad vahetustega või öötundidel, kolesteroolinäitajad kipuvad olema kehvemad võrreldes eakaaslastega, kes töötavad päevastel kellaaegadel. Samuti on suurem risk sattuda töö- ja liiklusõnnetustesse. Kahjuks on nii, et mida kauem on unedefitsiit või madala kvaliteediga unerütm kestnud, seda vähem inimene seda endale teadvustab ning see muutub seeläbi krooniliseks seisundiks. Inimene, kes unisena autorooli istub, ei teadvusta alati, et ta on unine.

Samuti on uuringud näidanud, et unedefitsiidi ja neurodegeneratiivsete haiguste vahel on potentsiaalne statistiline seos. See ei tähenda, et kui inimene magab tund aega vähem, jääb ta ilmtingimata dementseks, kuid kuna inimese aju ei saa unedefitsiidi tingimustes öösel vajalikke protsesse läbida, et ainevahetuslikest jääkidest puhastuda, võib see viia suurema tõenäosuseni Alzheimeri tõve väljakujunemiseks. 

Tänapäeval on paljudel igapäevases kasutuses erinevad nutiseadmed, mis une kvaliteeti hindavad. Kuidas aga käib professionaalne uneuuring?

Viimasel ajal on tõesti turule tulnud seadmeid, milles on vastavad algoritmid une kvaliteedi hindamiseks küll olemas, kuid neid ei tasuks siiski puhta kullana võtta.

Väga tähtis on aru saada, milline on inimese enda subjektiivne hinnang oma unele. Selleks on olemas eraldi küsimustikud, mis võimaldavad une seisundit ja tajumist hinnata. Seda kõike hindab inimene loomulikult alles hommikul ning tuleb arvestada, et ta ei pruugi teada, mis tema unega öösel tegelikult toimub. Kroonilise unetuse all kannatavad patsiendid ütlevad näiteks sageli, et neil pole öösel mingisugust und, kuigi objektiivse pilgu läbi nad tegelikult ikkagi magavad. Uneseisundi väärtaju on kroonilise unetuse puhul seega väga oluline marker.

Unemeditsiini praktikas uuritakse väga sageli ka inimese päevase enesetunde kohta – kas esineb näiteks liigunisust, väsimust või halba enesetunnet. Objektiivse hinnangu saamiseks viiakse aga tavaliselt läbi aktigraafia, mida tehakse seitse päeva enne uneuuringuid – seda eelkõige veendumaks, et inimesel poleks unedefitsiiti ning et ööpäevarütm oleks korras.

Kui uneuuring on näidustatud, siis polügraafiat ehk uneuuringut on võimalik läbida patsiendi enda kodus või haiglas. Polüsomnograafiat seevastu viiakse läbi ainult unelaboris või -keskuses ning see näitab unefaase ja seisundeid kõige täielikumalt. Polüsomnograafia juurde kuulub ka audio ja video, mistõttu annab see kõige põhjalikuma ülevaate. Uneuuringu läbimisel saab tavaliselt väga palju informatsiooni nii une kvaliteedi kui ka uneaegsete hingamis- või näiteks liigutushäirete kohta.

Mõistagi on tegemist ka kõige kallima uuringuga ja seda pole kõigil inimestel ilmtingimata vaja. Paljudel juhtudel piisab aktigraafiast, mille seadet kantakse randmel. See on küll nutikellale sarnane, kuid tuleb teadvustada, et tavaliste nutikellade algoritmid ei ole teaduslikult valideeritud ning nende parameetrite hindamise täpsust me alati ei tea. 

Kui palju mängivad une kvaliteedi hindamise juures rolli unenäod?

Üks osa inimestest ütleb, et neil pole unenägusid, teine jällegi, et neil on väga värvikad unenäod. See oleneb eelkõige sellest, milline osakaal on REM-unel, kuna unenäod esinevad ainult selles faasis. Seda nimetatakse teisisõnu ka paradoksaalseks uneks, kuna siis on kõik lihased täielikult lõdvestunud, aga aju teeb aktiivselt tööd ja näitab meile nn sisemist filmi.

REM-uni on väga oluline unefaas, eriti väikelapse- ja imikueas, sest unenägudega uni võib hõlmata kuni 50% unele kulunud ajast ning see on aju arengu jaoks väga vajalik. Mida vanemaks saame, seda väiksemaks muutub unenägudega une osakaal – see on täiesti normaalne füsioloogiline muutus.

Teatud ravimid võivad aga unenägudega und supresseerida: inimesed, kes magavad ainult uinuti toel, ütlevad sageli, et nad ei näe üldse unenägusid. See on tavapärane, kuna unenägudega und ei saa kahjuks tagada ükski uinuti.

Millest une kvaliteeti parandamist alustama peaks, kui palju mängivad siin rolli erinevad ravimid?

Kui inimene pöördub uneprobleemiga unenõustaja või arsti vastuvõtule, soovitame esimese asjana pidada paberkandjal või elektroonilist unepäevikut – peaasi, et seal kajastuks subjektiivne magatud unetundide arv, võimalikud päevased uinakud, aga ka rahustite, alkoholi või uinutite tarbimine ning füüsiline koormus. Seeläbi saame objektiivselt hinnata, kas patsiendi eluviise saab parema une nimel parandada. Võin öelda, et tavaliselt on seal alati arenguruumi, seda näiteks siis, kui patsient käib iga tunni tagant suitsetamas, seda ka õhtuti, või tarbib väga palju kofeiini.

Samas on inimesi, kelle puhul pole eluviiside muutmise läbi võimalik une kvaliteeti parandada. Sellisel juhul ei ole me lühiajaliselt und soodustavate ravimite vastu. Ravimikuur peaks kestma 2–4 nädalat, aga ideaalsel juhul võiks selle juurde käia unenõustamine, kognitiiv-käitumuslik teraapia või psühholoogiline nõustamine.

Elu on näidanud, et kui unetus on muutunud krooniliseks, on sellest väga raske lahti saada. Kahjuks on palju inimesi, kes tarvitavad uinuteid igapäevaselt, kuid need pole kindlasti ainsad ega ammendavad vahendid, millega und parandada. 

Kust abi otsimisega alustada, kas esimene kontakt peaks olema perearst?

2019. aastal kiideti Eestis heaks täiskasvanute unehäirete diagnostika juhend, mis on kõigile kättesaadav ning kust saavad kõik tervishoiutöötajad ja patsiendid soovitusi lugeda. Perearst on kindlasti õige koht, sest esmaseid soovitusi unepäeviku täitmiseks, igapäevaste eluviiside või unehügieeni parandamiseks oskab ta kindlasti jagada.

Alati polegi tarvis keerulisi tehnikaid rakendada, teinekord piisab perearsti või -õe nõustamisest. Üks osa inimesi ei pruugi näiteks aru anda, et koolajookides leidub kofeiini – seetõttu võib sekkumise iseloom olla väga lihtne, kuid omada väga suurt efekti.

Samuti on mainitud diagnostika juhendis olemas tervishoiukorralduslikud algoritmid, mis annavad juhised, kuhu patsient teatud probleemide korral suunata, kui esineb kahtlus tõsisemale probleemile.

Meil on Eestis olemas ka vaimse tervise õed, kellest paljud on väga kogenud ja pädevad ka uneteemadel. Kui vaimse tervise õde näeb, et inimene on vaja suunata psühhiaatri, kliinilise psühholoogi või unenõustaja vastuvõtule, siis ta seda ka teeb.

Loomulikult on Eestis ka suur hulk arste, kes on unetemaatikale spetsialiseerunud ning kelle hulgas leidub nii kardiolooge, pulmonolooge, psühhiaatreid, kõrva-nina-kurguarste kui ka neurolooge. Seega on abi olemas ning see tuleb lihtsalt üles leida.