Pool sajandit õena töötanud Linda Jürissoni sõnul võivad õendusabi vajavate inimeste tervisemured olla väga erinevad, haavandite hooldamisest vererõhu mõõtmiseni. Tänaseks viivad koduõed läbi ka toiminguid, mida sai varem teha vaid haiglas – sinnahulka kuulub näiteks vähihaigete patsientide toetusravi, mida osutatakse inimese jaoks kõige turvalisemas keskkonnas ehk kodus. Küll aga ühendab kõiki patsiente üks soov: teise inimesega suhelda. “Patsientide tänu on sageli nähtamatu, kuid siiski olemas – just see paneb sind tundma tõeliselt vajalikuna,” ütleb ta.

Koduõe visiiti oodatakse alati

50 töise aasta sisse mahub mõistagi palju erinevaid patsiente, töökohti ja kogemusi – nii on elu viinud Lindat õeks nii lastekabinetti, haigemajja, kiirabisse kui ka lõpuks patsientide kodudesse. Just koduõena töötas naine ühtekokku 16 aastat, kuniks suundus paar aastat tagasi väljateenitud pensionile. Küll aga ei takistanud see kolleege aitamast ja asendamast koroonapandeemia rasketes tingimustes, mil hooldushaiglad õdesid hädasti vajasid. “Aeg-ajalt käin praegugi kolleegidel abiks,” ütleb 69-aastane Linda.

Koduõendus jõudis Eestisse 2002. aastal – just siis otsustas ka Linda, et see võiks talle sobida. “Kuna seda saab iseseisvalt teha, siis mõtlesin, et oleks igavesti vahva inimesi aidata,” meenutab ta. Kui alguses tuli patsiente abistada Viljandi linnas, siis aegamööda piirkond laienes ning õendusabi sai hakata pakkuma ka paarkümmend kilomeetrit Viljandist väljaspool asuvatele patsientidele.

Teenuse pakkumise algusaastatel esines patsientide seas küllalt palju segadust, kuna sageli jäi arusaamatuks, millega õde õigupoolest tegeleb. “Kui alguses patsientide kodudes käima hakkasime, siis arvati küll, et õde tuleb koju koristama ja süüa tegema. Nüüd õnneks enam sellist arusaama ei ole, teadlikkus on väga palju paranenud.”

Et Lindal eksisteerib varasem võrdlusmoment kiirabitööga, kirjeldab ta koduõendust kui väga tänuväärset töökohta. “Patsiendi koduuksest sisse astudes oled nagu messias ise – alati oodatud, sentigi raha ei võta ja alati loodetakse, et ikka tagasi tuled!” ütleb ta naljatledes.

Ülesandeid on ajaga juurde tulnud

Koduõendus on Eestis ravikindlustatud inimesele tasuta (teenuse eest tasub Tervisekassa) ning mõeldud patsientidele, kelle tervislik seisund ei nõua ilmtingimata haiglaravi, kuid vajadus asjatundliku meditsiiniabi järele on siiski olemas. Koduõe vajaduse otsustab kas patsiendi pere- või eriarst – seejärel koostatakse õendushooldusplaan, mille alusel visiidid toimuma hakkavad.

Sarnaselt haiglatööle viib koduõde läbi erinevaid õendustoiminguid, mille hulka võivad kuuluda näiteks haavandite või lamatiste ravi, vererõhu mõõtmine, kateetri paigaldamine, haavade hooldamine ja palju muud. Järjest enam on õed saanud patsientidele osutada abi, mida sai varem pakkuda ainult haiglaseinte vahel. “Kuna aparatuur muudkui areneb, siis nüüd saavad õed teha patsiendile kodust hapnikravi, samuti tulid ühel hetkel ka vähihaiged patsiendid meile juurde,” toob Linda näite.

Koduõde on sageli ainus vestluskaaslane

Kõige pikem aeg õendusabi osutamisest kuulub aga patsientide nõustamisele ja suhtlemisele, mis on eakate inimeste seas väga hinnas. Siiski vaevab paljusid patsiente sageli üksildustunne ja sotsiaalse suhtlemise puudus – Linda sõnul peab õde küll kodust elumustrit aktsepteerima, kuid vahel on seda väga raske teha, sest soov inimest aidata on nõnda suur. “Kui õendus areneb Eestis kenasti ning on järjest patsiendikesksem ja patsiendile lähemal, siis minu kogemus ütleb, et sotsiaalne pool pole nii hästi järele tulnud,” tõdeb ta.

Nii on koduõde paljude eakate patsientide jaoks sageli ainus, kellega päeva jooksul vestelda saab. “Sellest on patsiendile vähe tolku, kui õde teeb lihtsalt oma toimingud ära, pakib asjad kokku ja lahkub. Väga palju on vaja tegeleda nii patsiendi kui ka tema lähedaste nõustamisega. Eakamatele patsientidele peab sageli sama juttu mitu korda rääkima ja üle kordama, kuna enam ei pruugi nii hästi meelde jääda.”

Sageli tulevad vestluse käigus välja ka seni teiste eest peidus olnud tervisemured. “Juttu rääkides läheb inimesel enesetunne ju paremaks – sageli räägib siis inimene lähemalt sellest, mis tal hingel on või millised tervisemured teda veel vaevavad.” Linda mäletab hästi, kui käis sidumas ühe vanaproua haavandeid, mis päevade möödudes paraneda ei tahtnud, vaid aina hullemaks muutusid. “Kuna patsient tütrega hästi läbi ei saanud, siis jutu sees tuli välja, et kratsib oma haavandeid selleks, et koduõde tal ikka edasi külas käiks,” meenutab Linda kurba juhtumit.

Sestap paneb Linda inimestele südamele, et nad ei jätaks eakaid lähedasi ilma sotsiaalsest suhtlusest. “Inimene vajab ikka hoolt ja ärakuulamist, seda ei tohi tähelepanuta jätta ja nad on selle üle väga rõõmsad.” Just inimeste nähtamatu tänu motiveerib Lindat ka pensionieas aeg-ajalt kolleegidele appi tõttama. “Kui keegi ütleb sulle hästi ja tänab südamest, siis tunned, et see töö on vajalik ja sinust on kasu. See ongi see miski, mis õena töötamise nii tänuväärseks teeb!” sõnab ta lõpetuseks.