Praeguses COVID-19 põhjustatud tervishoiukriisis on oluline, et inimesed usaldaksid teadust ning tõenduspõhist meditsiini. Miks on alternatiivmeditsiin viimasel ajal populaarsust kogunud, missugused on võimalused suurendada usaldust tõenduspõhise meditsiini vastu ning kas arsti usaldamine võib olla usu küsimus, arutleb Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli dotsent ja Taltechi õppejõud, tervisekommunikatsiooni, harjumusi ning otsuste mõjusid uuriv Kadi Lubi.

Tähtis on usaldada teadust ja tõenduspõhist meditsiini

Tervisega seotud otsuste kujunemist mõjutavad väga paljud tegurid alates lapsepõlvekodust ning lõpetades sotsiaalmeediapostituste, -gruppide ja usaldusväärsete inimestega. Sellest, missugune on oskus uute mõjufaktoritega toime tulla, sõltub meie tervis, suhtumine (tõenduspõhisesse) meditsiini ja ka tervishoiuteenustega rahulolu. Näiteks on küsimus selles, kuidas edukalt kombineerida isiklik vastutus ekspertide arvamusega: kui palju saab inimene ise otsustada oma tervise üle ja mis saab, kui patsiendi otsus, mis ei ühti tõenduspõhise meditsiini arusaamadega, viib konfliktini.

Praeguses COVID-19 põhjustatud tervishoiukriisis on oluline, et inimesed usaldaksid teadust ning tõenduspõhist meditsiini — kuidas seda aga saavutada?

“Me peame endale aru andma, et autoriteetidele toetumine on usu küsimus. Selle mõtte on oma raamatus “Medicine as culture” välja öelnud Austraalia sotsioloog Deborah Lupton,” lausub Kadi Lubi. Ta põhjendab, et usu küsimus on oluline just seetõttu, et inimestel puudub oskus kliiniliste väärtuste või muude analüüsitulemuste info põhjal ise otsustada, kas tervishoiutöötaja öeldu on tõde.

“Mina ja teie usume, et teadusnõukoda, mis annab valitsusele nõu, kuidas koroonakriisis oleks õige käituda, on targad inimesed. Inimene võib aga küsida: miks ma pean neid uskuma — ma võin valida oma autoriteedid ise ja arstiks olemine ei pruugi veel kedagi tema silmis autoriteediks teha. Niisiis on ka teaduspõhisus usu küsimus,” toob Lubi välja probleemi lähtekoha.

Oma tervise eest ise vastutamine on kaasa toonud teadlikumad patsiendid, kes oskavad küsimusi esitada ja infot otsida. See omakorda annab ka julgust ja enesekindlust võtta vastu otsuseid, leida ise lahendusi võimalikele probleemidele. Nüüdseks oleme olukorras, kus järjest rohkem inimesi kasutab erinevaid täiend- ja alternatiivmeditsiini ravimeetodeid, teenuseid ja tooteid.

“Uurimuste põhjal võib öelda, et inimestel on piisavalt teadlikkust ja nad ka hoolivad oma tervisest. Keda ja mida inimesed aga usuvad ja usaldavad, hakkab pihta sellest, keda nad on harjunud uskuma. Need, kes on harjunud otsima infot mitmest kohast, seda ka teevad. Aga on ka inimesi, kelle jaoks on arvamusliider naabrinaine või tuttav ja too tõenäoliselt ongi veenev ja autoriteetne inimene tema jaoks,” lisab Lubi.

Demokraatia võlu ja valu — otsused, mis ei pruugi tervishoiusüsteemile meeldida

Lubi nendib, et demokraatia ja neoliberaalsuse võlu ja valu seisneb selles, et me anname inimestele valiku ise otsustada ja peame sealjuures leppima, et tehakse ka selliseid otsuseid, mis ei pruugi tervishoiusüsteemile meeldida. Ja me ei saa ka öelda, et ise vastutad küll, aga nendes ette antud piirides, milles tervishoiusüsteem lubab. Peame leppima, et vastutuse suurenedes tehakse ka otsuseid, mis ei lähtu tõenduspõhisest teadusest.

Selliste olukordade kõige ilmekamad näited on Lubi sõnul just vaktsiinivastasus, alternatiivmeditsiini vahendite valimine, ravist loobumine või ka ravimite ala- ja väärkasutus.

Eriti paistab see tendents välja vaktsineerimisel.

“Võtame näiteks lapseea vaktsiinide teema. Nõukogude ajal olid lastevaktsiinid norm: keegi ei küsinud, kas vanem lubab või ei, kõik vaktsiinid tehti lihtsalt ära. Nüüd on see teisiti ja me oleme justkui pahased, et osa inimesi ei usu ega usalda vaktsiine. Samas oleme andnud varasemalt signaali: sinu keha, sinu vastutus. Jah, me saame teha kõik, mis meie võimuses, et näidata vaktsiinide vajalikkust, aga tõenäoliselt me ei saa kedagi kurjustades ümber veenda,” täpsustab Lubi.

Ta toonitab, et on väga oluline, et me ei halvustaks ega stigmatiseeriks inimesi, kes teevad otsuseid, mis “süsteemile” ei meeldi. “Sõnal on jõud. Kui anname mõista, et peame selliseid otsuseid rumalaks, siis tekitab see ainult trotsi ja peletab veel kaugemale,” põhjendab ta.

Miks on alternatiivmeditsiin populaarne?

Lubi viitab, et uuringud näitavad ka, et inimesed, kes kahtlevad ennetava (teaduspõhise) meditsiini olulisuses, ei pruugi olla vähem teadlikud või madalama sotsiaalse staatusega. Põhjust, miks alternatiivravi nii populaarne ja levinud on, tasub tema sõnul otsida sealt, kus tõenduspõhisel meditsiinil on vajakajäämisi — inimese kui terviku nägemine ehk holistiline vaade. Näiteks hingeline, emotsionaalne, vaimne tugi, tähelepanu ja kuulamine, igapäevane praktiline hakkamasaamine haigusega, ühtsed ja inimese personaalsust ning terviklikkust rõhutavad sõnumid.

Lubi täpsustab, et arstid ja teadlased usuvad, et inimene tahab täpset diagnoosi ja tõhusat ravi, mis ongi õige, eriti haiguse alguses. Inimese jaoks on aga olulised ka psühholoogiline tugi, sotsiaalne hakkamasaamine ja teised, sealhulgas vaimsed aspektid.

See tähendab, et kui inimesel on vastutus valdkonnas, mida ta tegelikult väga põhjalikult ei tunne, siis on loomulik, et meditsiinilis-kliinilise info töötlemise oskuseta pöördub ta selle poole, mis on kergemini arusaadav, inimlikum ning kõnetab teda rohkem. 

Peaksime leidma patsientidele aega, neid mõistma ja vastama küsimustele

Kui inimene saab arstilt raske diagnoosi, on palju haigusvaldkondi, kus ei ole toimivat patsiendi tugivõrgustikku, aga patsiendil oleks vaja ehk psühholoogi nõustamist või ka lihtsalt küsida nõu, mida arst arvaks mõnest abistavad lahendusest, näiteks ka alternatiiv- või täiendmeditsiini vahendist.

Lubi tõdeb, et vähihaige teekonna juurde on ehk tugivõrgustik juba tekkinud, aga on palju selliseid diagnoose, mis toovad perspektiivis kaasa progresseerumise või puude ja inimesel on vaja sellise sõnumi järgselt kellegagi rääkida. Kedagi, kes teda kuulaks ja vastaks küsimustele. Kui aga arst küsimuse peale, mis jääb teaduspõhisest meditsiinist kaugele, pahaseks saab või küsijat naeruvääristab, ei julge patsient enam rääkida ka oma muudest muredest.

“Inimene ei pruugi tahtagi alternatiivmeditsiini proovida, vaid selle kohta küsida, lihtsalt rääkida. Kui ta saab kogemuse, et arstile ei saa rääkida või teda naeruvääristatakse, siis ta ei räägi enam midagi. Ja kui siis juhtub, et raske haiguse puhul saab inimene teaduspõhist ravi, aga lisaks otsib ise veel abi mõnelt alternatiivravi vahendilt või meetodilt, võib juhtuda, et ka teaduspõhine ravi ei toimi,” lisab Lubi.

Arsti jaoks võib see olla probleem, sest kui puudub oluline info patsiendi kohta, on raske õiget ravi määrata. Arst aitab patsienti ka siis, kui too on patsiendina teinud otsuseid, mis võivad probleemi hoopis suurendada. See tähendab, et lõpuks langeb vastutus ikkagi tervishoiusüsteemile.

Lubi arutleb, et kõik arstid ei ütle halvasti ja kogu vastutust ei saagi tervishoiutöötajale panna — abiks peavad olema ka patsiendiorganisatsioonid, mis peaksid olema osa meditsiinisüsteemist, et olla vajadusel patsiendi jaoks olemas ja vastata küsimustele. Samas, haiguse varases staadiumis võib inimesel puududa valmisolek teiste patsientidega kohtuda, eriti kui nad on raskemas seisundis ja just emotsionaalsed, sotsiaalsed jm infovajadused on veel katmata. Seega on oluline tagada, et inimene leiaks igas haigusefaasis talle olulist teavet ja võimaluse suhtlemiseks nii tervishoiutöötajate, nõustajate kui teiste patsientidega.

“Patsientidel on vajadus ja ka õigus suhelda ja küsida ning kõikidele küsimustele vastused saada. Muidugi peaks ka kõik tervishoiutöötajad mõtlema läbi, mida ja kuidas patsientidele vastata, kuidas käituda, et patsiente mitte eemale peletada tõenduspõhisest meditsiinist,” toonitab Kadi Lubi.