Suur lugu

Peavalu ja väsimus tõid 15aastasele spordipoisile Hans-Gregorile ehmatava verevähidiagnoosi

Aasta eest leukeemiadiagnoosi saanud Hans-Gregor Õunapuu sai vaatamata intensiivsele ravile sel kevadel põhikooli lõputunnistuse. Ema Triin on põhjusega uhke – poja tunnistusel oli vaid kolm nelja, ülejäänud aga viied.Foto: Erakogu

Triin Õunapuu (44) poeg Hans-Gregor (praegu 16) on alati olnud väga aktiivne poiss, mänginud jalgpalli alates viiendast eluaastast ja käinud 5–7 korda nädalas trennis. Möödunud aastal aga hakkasid noormehel järjepanu ilmnema kummalised tervisemured. Alustuseks kadus söögiisu ning ta võttis kõvasti kaalust alla. Seejärel ei jaksanud muidu väga aktiivselt sporti teinud poiss enam trennis käia. Kui tekkis ka igapäevane peavalu, mis ei tahtnud ega tahtnud järele anda, hakkas Triinu emasüda aimama halba ning ta pani kirja aja perearsti vastuvõtule.

Nädal hiljem andis Hans-Gregor perearsti juures vereanalüüsi, mis näitaski halbu muutusi ja perearst suunas noormehe Tallinna Lastehaiglasse täpsematele uuringutele. Sealne arst arvas, et kuna poisil on olnud peavalud ja kehv enesetunne, on arvatavasti tegemist püstijalu läbi põetud gripiga. Palus aga noormehel igaks juhuks tulla nädala pärast kordusvisiidile.

Sisetunne sundis arste tagant kiirustama

„See oli kolmapäev ja meil paluti tagasi tulla järgmisel kolmapäeval,“ on Triinul meeles. Neljapäeval ja reedel oli pere kodus, aga Triin ei leidnud kuidagi rahu – kogu aeg kripeldas kuklas mingi sõnulseletamatu kahtlus. Ka Hans oli üsna tujutu ja väsinud. Reedel, kui kell oli saanud 16, ei pidanud Triinu närvid enam vastu ja ta haaras telefoni. Ta helistas lastehaiglasse.

„Ütlesin, et midagi on valesti ja kas oleks võimalik enne nädalavahetust last uuesti kontrollida,“ rääkis Triin. Arstidel oli tööaeg tegelikult juba läbi, aga lasteonkoloog dr Kadri Saks oli ometi vastutulelik ja jäi Hans-Gregorit ning Triinu ootama.

„Andsime vereproovi ära ja sõitsime koju analüüsi vastuseid ootama. Nendega läheb ju alati aega,“ ütles Triin. Nad jõudsid kodus olla ehk ühe tunni, kui tuli ehmatav kõne dr Saksalt.

„Ta palus meil kohe haiglasse tagasi tulla ja võtta kaasa ka vahetusriided, kuna verenäitajad olid väga kehvad,“ meenutas Triin ja ütles, et see oli esimene kord, kui ta päriselt adus, et midagi on väga halvasti.

Hans-Gregor allus ravile õnneks hästi, käib praegu jõudumööda trennis ning püüab naasta tavaellu. Foto: Erakogu

Diagnoos – verevähk

Haiglas selgus, et Hansul on diagnoositud verevähk ja ta peab kohe haiglasse jääma. „See oli 5. juulil 2019,“ on Triinul kuupäev täpselt meeles.

Raviskeemist kõneldes jutustas naine, et nädalavahetusel ravi veel ei alustatud, poeg sai haigusest räsitud organismi turgutamiseks tilgutist ainult naatriumkloriidi (NaCl). Esmaspäeval tehti uued proovid ja arst oli üsna üllatunud – soolalahus oli Hansu kehale suureks abiks olnud, vereanalüüsi tulemus oli palju parem.

Järgmised kaks nädalat, kui oodati Tartu laborist vastuseid ja täpset diagnoosi, olid Triinu sõnul ühed tema elu kõige pikemad. Lõpuks saabus ka täpsustatud diagnoos – äge lümfoblastne leukeemia ning last sai hakata ravima. Kuna tegemist oli haiguse ägeda vormiga, tähendas see muuhulgas intensiivset keemiaravi.

„Hans sai nädal aega järjest keemiaravi, siis neli nädalat vahet ja jälle uus keemiaravi. Ja nii kokku kaheksa kuud,“ kirjeldas Triin. Tema sõnul talus Hans keemiat iseenesest suhteliselt hästi, palju hullemad olid infektsioonid, mis alguses pärast iga keemiaravikuuri tekkisid. See tähendas, et iga infektsiooni ravimiseks tuli umbes nädalaks veel haiglasse jääda.

Iga keemiaravikuuriga kaasnes ka seljasüst ja vahepeal võeti veel luuüdi proove. „Narkooside kordi, mis seetõttu tehti, ei oska ma isegi enam öelda. Ning lisaks keemiaravile nägi raviskeem ette ka hormoonravi, mis pani Hansu kehakaalu umbes üheksa kilo piires üles-alla kõikuma,“ rääkis Triin poja ravist.

Nüüdseks on intensiivne raviperiood läbi ja Hans peab haiglas käima iga kuue nädala tagant seljasüsti saamas. Triinu sõnul uurisid nad arstidelt narkoosi kohta ja kuna saadi teada, et sellega kaasnevad omad ohud, otsustas Hans, et edaspidi laseb ta seljasüsti teha ilma narkoosita ja on seni otsusele vapralt truuks jäänud.

Loobuda tuli pea kõigest

Kuna ravi tõttu oli Hansu immuunsus väga nõrk, pidi ta loobuma põhimõtteliselt kõigest – koolist, trennist, sõpradest. Terve aasta sai oldud koduõppel ning vaatamata kõigele lõpetas sel kevadel 9. klassi. Suurema osa õppeainetega sai ta seejuures ise hakkama. Pisut oli juhatust vaja vaid vene keeles ja keemias. Ning matemaatikas käis abiks koduõpetaja.

„Hans lõpetas klassi kolme neljaga, ülejäänud olid viied,“ on Triin poja üle põhjusega uhke. Õppida sai poeg ju vaid siis, kui ta ennast hästi tundis ja haiglas ravil ei olnud. Oli keeruline, aga ta sai hakkama. Suurem kaotus oli jalgpallitrenn. „Hans on väravavaht ja lisaks grupitreeningutele käis ta enne haigestumist eraldi ka väravavahtide treeningus,“ rääkis Triin.

Peale sotsiaalse elu ja trennide jäi Hans-Gregor ilma ka juustest, kulmudest ja ripsmetest. „Aga kuna me olime teda ette hoiatanud, et nii ilmselt juhtub, siis läks see küllalt valutult. Hans veel naljatas, et ongi tahtnud proovida, kuidas on olla kiilakas,“ tõi Triin välja ka pisut musta huumorit.

Rõõmustada on veel vara

Hansul on vanem õde (22) ja noorem vend (11). Kui Triin Hans-Gregoriga haiglas oli, aitas neid palju tema ema — hoolitses väiksema poisi eest ja tegi vajadusel süüa. Vanem õde käis ülikooliõpingute kõrvalt samuti haiglas venna juures ja aitas teda koolitükkide tegemisel.

„Me ei otsinud abi kuskilt väljastpoolt. Oleme suhteliselt kokkuhoidev pere ja saime omal jõul hakkama,“ nentis naine, kuid tunnistas, et poja diagnoosi teada saamine oli tegelikult väga valus. Tundub lihtsalt uskumatu, et see on sinu peres juhtunud. Aga lõpuks õpid sellega elama – inimene harjub ju kõigega.

Õnneks allus Hans-Gregor ravile hästi ja tänase päevani on analüüsid olnud korras. Kuid ägeda lümfoblastse leukeemia diagnoosiga ei saa enne rõõmustada, kui möödunud on 2,5 aastat. Nii pikalt kestab ravi. Järgneb veel pool aastat jälgimist ja alles siis tunnistatakse laps terveks. See tähendab, et käia on veel pikk tee.

Väikseid rõõme on nende elus ometi – näiteks käib Hans taas jalgpallitrennis ja üritab tasapisi naasta tavapärase elu juurde. Tal on plaan sügisest ka uuesti kooli minna. „Kuna tema immuunsust hoitakse praegu tablettidega madalal, siis eks paistab, mis välja tuleb, aga ta ise on väga positiivne ja on kindel, et saab jälle kooli minna,“ kirjeldas Triin praegust olukorda.

Tallinna Lastehaigla kohta on perel öelda ainult kiidusõnu. „Kogu personal on lihtsalt super. Sellises osakonnas tööd teha ja seda rõõmsa meele ja hea tujuga on imetlusväärne.“

Kõige suurema kummarduse teeb Triinu pere muidugi Hansu raviarstile dr Kadri Saksale. „Ükskõik mis probleem või mure meil oli, saime alati tema käest abi. Uskumatult tore ja tark arst,“ ei hoia naine tänusõnu vaka all.

Ta lisab ka, et nende pere on hakanud pärast seda diagnoosi palju rohkem kokku hoidma: „Oskame nüüd hoopis enam väärtustada seda, mis meil on.“

Osale Pardirallil ja toeta vähihaigeid lapsi ning nende peresid raskes võitluses

Pardiralli on Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu korraldatav iga-aastane heategevuslik kampaania, mille eesmärgiks on teadvustada vähihaigete laste ja nende perede olukorda ning kutsuda ettevõtteid ja eraisikuid üles andma oma panust nende abistamiseks. Kampaania lõpeb vannipartide ujumisvõitluse ehk pardiralliga.

Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit korraldab Pardirallit sel aastal koostöös Eesti Puuetega Inimeste Kojaga. Pardid ujuvad võidu 30. augustil, stardipauk antakse kell 19.30 algavas ETV otsesaates, mida juhivad Märt Avandi ja Margus Saar.

“See, millega vähihaiged lapsed ja nende vanemad peavad võitluses haigusega läbi elama, on väga karm. Võideldes elu ja selle eest, et neil oleks homne, elavad nad läbi midagi sellist, mida on võimatu ette kujutada. Aastaid tagasi olid lapsed ja nende emad-isad üksinda, kuid seitse aastat tagasi alguse saanud Pardiralli on meie kõigi võimalus toetada Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu kaudu sõstrasilmseid lapsi ja nende vanemaid. See on võimalus olla taustajõud lootuse sünni juures, ” ütles Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu esinaine Kaili Lellep.

„Pardiralliga saab igaüks panustada heategevusse. Samas ei oota me annetusi niisama, vaid oleme juba aastaid koos vähihaigete laste vanemate ja vabatahtlikega panustanud, et annetamine oleks vahva ja tooks lisaks heateole ka rõõmu — ja selleks olemegi ellu kutsunud Pardiralli. Ostes pardi ja pannes ta osalema ägedal võidukihutamisel, on vähihaigetele lastele ja nende peredele ulatatud südamest oodatud abikäsi nende raskel teekonnal,“ tänas Lellep kõiki inimesi ja ettevõtteid, kes on juba varasematel aastatel Pardirallil osalenud, ning kutsus kõiki heategijaid selgi aastal oma panust andma.

Vaata, mitu parti on veel alles, ja toeta sinagi: www.pardiralli.ee

Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Üleskutse

Aita meil podcaste teha ja saa kingituseks Geeniuse kraami

Toetan Autotundi Toetan Restarti Kuulan saateid

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.