Kui aga arst jätab näiteks pelgalt taimetoitluse tõttu tähelepanuta märgid, millest ta tavapäraselt oleks pidanud aru saama, on tegemist diagnoosimise veaga. Näiteks pikaajalise taimetoitlase vere rauasisaldus läheb ühtäkki väga madalaks ning arst eeldab, et põhjuseks on taimetoitlus, ehkki see varem probleeme pole valmistanud. Ja seetõttu jääb märkamata rauasisalduse kukkumise sage põhjus – vähk.

Vastutuse puhul mängib olulist rolli arstide informeerimiskohustus. Õiguslikult peavad arstid patsienti selgelt informeerima nii sellest, mis patsiendil viga on, kui sellest, millised on ravivõimalused, võimalikud riskid, ravi kestus jmt, et patsient saaks teha igakülgselt informeeritud valiku. 

Hea näide on eakamate meeste eesnäärmevähk, mille opereerimisega kaasneb enamasti elukvaliteedi sügav langus. 70-80ndates eluaastates meestel areneb eesnäärmevähk reeglina üsna aeglaselt, mistõttu võib opereerimine olla ohtlikum kui vähk ise. Arstid peaksid patsienti informeerima, et piltlikult öeldes on neil suurem tõenäosus enne vanadusse kui vähki surra. 

Kuidas hinnata, kas tegemist on raviveaga või mitte? 

Diagnoosi- või ravivigade hindamine pole juriidiline küsimus, vaid meditsiiniline küsimus. Teine valdkonna arst või spetsialist peab ütlema, kas selline probleem oleks üldisel arstiteaduse tasemel olnud välditav. Kas arst tegutses vähemalt sama kvaliteediga nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst? Arstiteaduse üldisest tasemest madalamal tasemel ravimine tähendabki sisuliselt automaatselt raviviga. 

Arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemisel lähtutakse EL üldisest tasemest ning selleks vaadeldakse nii Eesti kui Euroopa ravijuhiseid. Samas ei tohiks ega peaks neid pimesi järgima. Ehk ravijuhisest võib ka kõrvale kalduda, kui selleks on mõjuv põhjus. Selle põhjuse tõendamine lasub muidugi tervishoiuteenuse osutajal. 

Kust läheb piir ravivea ja tüsistuse vahel? 

Olavi-Jüri Luik rõhutab, et iga soovimatu meditsiiniline tagajärg pole tingimata raviviga: “Tüsistus on iseenesest igasugune meditsiiniline komplikatsioon, mis võib, aga ei pruugi olla raviviga. Võtame kasvõi inimeste haavad – mõnikord haav paraneb kiiremini, mõnikord aeglasemalt. Sellel on erinevad põhjused ning erinevatel inimestel on see veel rohkem erinev kui ühe inimese lõikes.” 

Luik selgitab, et igal inimese füüsisesse sekkumisel on tagajärjed: “Kui räägime operatsiooni läbiviimisest, on see füüsiliselt inimese terviklusse sekkumine. Iga operatsioon tekitab teatud mõttes ka kahju ning mingite tüsistuste tekkimine on pigem tavaline kui ebatavaline.” 

Iga protseduuri või operatsiooni tüsistuste riski ulatus on erinev ning siinkohal tuleb taas mängu arsti informeerimiskohustus. Seaduse järgi ei saa ega või arst reeglina lubada patsiendi paranemist või protseduuri edukust. Enne operatsiooni peaks arst selgitama ka tüsistuste tõenäosust ning kui need ilmnevad, ei tähenda see, et tegemist on raviveaga.

Tasub üle korrata, et raviviga on see, kui tagajärg olnuks tavapäraste meditsiiniliste meetmetega tavapärasel Euroopa arstiteaduse tasemel välditav. Seda, kas tegemist on tüsistuse või raviveaga, oskab samuti öelda meditsiiniline spetsialist. 

Võtame näiteks juhtumi, kus kurgumandlite operatsiooni ajaks paigaldati patsiendi suhu klamber keele paigal hoidmiseks. Klamber kahjustas keelt ning inimene ei tunne seetõttu enam maitseid. See omakorda teeb võimatuks teha erialast kokatööd.

See on meditsiiniline küsimus, miks selline asi tekkis – kas klambri paigaldamisel tehti mingi viga või äkki patsienti informeeritaksegi, et selliste klambrite paigaldamisel on keele kahjustumise tõenäosus nt 5%. Vastav meditsiiniekspert peaks ütlema, kas need riskid on olemas, kas neist hoiatati ning kas klambri paigaldamisel, äravõtmisel või operatsiooni ajal tehti mingi viga. Tõenäoliselt ei ole tegemist keerulise küsimusega ning asjatundjaid, kes sellisele küsimusele vastata oskavad, on Eestis tõenäoliselt kümneid. 

Kuhu ravivea kahtluse korral pöörduda? 

Kui inimesel on küsimus, kas tema või tema lähedase osas on tehtud raviviga, siis sõltumatu hinnangu saamiseks saab pöörduda sotsiaalministeeriumi juures töötava tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni poole. Esiteks võib pöörduda teisese arvamuse saamiseks ka teise sama valdkonna eksperdi juurde, näiteks konkureerivasse haiglasse. Tema peaks oskama öelda, kas on mõtet raviviga kahtlustada ning komisjoni poole edasi pöörduda. 

Komisjoni pöördumine on tasuta ning selleks pole juriidilist tuge tingimata vaja. Praktikas käivad paljud inimesed seal iseseisvalt. Pigem tasubki konsulteerida mõne meditsiinieksperdiga, kes oskab meditsiinilist pilti hinnaga ning sellest lähtuvalt probleemipüstitust õigesti sõnastada. 

Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonile tuleb esitada allkirjastatud avaldus tehtud protseduuri ning tekkinud probleemi kirjeldusega. Komisjon tellib omalt poolt sõltumatu ekspertiisi ravivea hindamiseks. Täpsemad juhised komisjoni pöördumiseks on kättesaadavad sotsiaalministeeriumi kodulehel. 

Patsiendi kahjunõude aegumistähtaeg on 5 aastat sellest ajast, mil ta sai teada tervishoiuteenuse osutaja poolt kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest. Väga konservatiivselt lähenedes hakkab 5 aastat kulgema protseduuri või operatsiooni tegemise hetkest, ehkki praktikas on see ilmselt mõnevõrra pikem, sest kahjust ei pruugi kohe aru saada. 

Kui raviviga on komisjonist tõestust leidnud, toimub kahjunõude esitamine eraldiseisvalt. Selle koostamiseks võib komisjoni positiivse otsusega juba juristi poole pöörduda, kellel on selle pinnalt lihtne asju edasi ajada.

Seejuures julgustab HUGO.legal kaasasutaja ja peajurist Erki Pisuke inimesi juriidilist tuge otsima: “HUGO.legal pakub koostöös riigiga 2 tundi tasuta õigusabi kõigile Eestimaa elanikele, kelle brutosissetulek jääb alla 1200 € kuus. Keskmine ajakulu lihtsamate probleemide lahendamiseks jääb ilusti selle 2 tunni sisse.” 

Eesti statistika viitab, et ravivigadest sageli ei teatata

Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjonile tehakse aastas umbes 200 pöördumist. See number võib kõlada suurena, aga Soome arvudega kõrvutades viitavad numbrid, et Eestis on tegemist umbes kümnekordse alateatamisega. 

Võib eeldada, et riikide ravitase on võrdne ning Eesti arstid pole Soome omadest ei paremad ega halvemad. Selge erinevusena toimub Soomes arsti tekitatud kahju hüvitamine läbi kindlustussüsteemi, mis on sarnane liikluskindlustusele.

Piltlikult öeldes, kui autoomanik sõidab, peab tal olema liikluskindlustus ning kahju tekitamisel maksab kindlustus selle kinni. Samamoodi on Soome arstid kaetud vastutuskindlustusega ja ravivigade nõuetega tegeleb patsiendikindlustuse süsteem. Aastas tehakse selliseid ravivigade nõudeid umbes 9000. 

Eestis esitatud kaebuste vähesuse taga võib näha nii suurt austust arstide töö vastu kui keerulist asjaajamist. Ühest küljest on tõsi, et arstid inimesi igati aitavad, kuid paratamatult igal tegijal vahel juhtub – kas ülekoormuse, tähelepanematuse või inimliku õnnetuse tõttu. Teisalt nõuab näiteks suurhaigla vastu minek suurt teadlikkust ja ressurssi. Kolmandaks on tavainimesel patsiendi nõuet keeruline tõestada, sest kogu meditsiiniline oskusteave on sellel samal arstil või haiglal. 

Patsiendikindlustuse süsteem tagaks kahju eest õiglase hüvitise

Eestis makstavatest ravivigade hüvitistest on raske täpset ülevaadet anda. Tõsiste vigade korral lähevad haiglad tavaliselt kompromissile, kuid taoliste kokkulepete tingimused on konfidentsiaalsed. Kui rääkida mittevaralisest kahjust laiemalt, siis mittemeditsiiniliste kohtuasjade hüvitised jäävad reeglina kümnetesse tuhandetesse eurodesse. Taas võib teiste riikide kohtupraktikaga võrreldes spekuleerida, et eestlased on kahju nõudmisel pigem passiivsed ning kohtud omakorda hüvitiste väljamõistmisel konservatiivsed. 

Olavi-Jüri Luik hindab, et tegu on nii õiguslikult, filosoofiliselt kui eetiliselt probleemse kohaga. Ta rõhutab, et ehkki varalist kahju näiteks töövõime kaotuse eest on lihtsam nõuda, pole ka see väga levinud: “Pigem on sellised asjad levinud liikluskindlustuses, kus hüvitamise põhimõtted on väga sarnased. See näitab, et kindlustussüsteem annab inimestele julguse kahju nõuda ning tekib õiglane kahjuhüvitussüsteem.” 

Pisuke nendib, et praktikas nõustavad HUGO juristid igapäevaselt palju kliente ja ravivigade puhul jääb lugu tõesti lõpuks raha taha: “Suur haigla tuleb inimese vastu väga hea juriidilise meeskonnaga. Kui inimesel pole vaidluse pidamiseks finantsvõimekust, jääb asi selgelt raha taha toppama. Näeme, et paljude teiste Euroopa riikidega sarnane patsiendikindlustus oleks siinkohal väga asjakohane.” 

Eestis on nn patsiendikindlustuse eelnõud menetletud juba 7-8 aastat ning 25.01.2022 läbis patsiendikindlustuse ja vaktsiinikahjude hüvitamise süsteemi puudutav eelnõu riigikogus esimese lugemise. Maakeeli öeldes see olekski arstide liikluskindlustus.

Pisuke näeb, et see parandaks oluliselt patsiendi võimalust saada ravivigade puhul reaalset hüvitist. Seda eriti Eestit kui väikeriiki silmas pidades, kus on suurem tõenäosus takerduda arstide ringkaitsesse ja ravivea tõendamise problemaatikasse. Lisaks võtaks patsiendikindlustus pingeid maha ka arstidelt, elimineerides vähemalt ühe motivaatori inimliku vea varjamiseks. Tagatipuks võimaldab vigade ilmsikstulek ka neist õppida.