Sada aastat tagasi, Hispaania gripi pandeemia ajal, mis tappis hinnanguliselt 50–100 miljonit inimest, ei teatud, et nakkushaiguste vastu aitavad isolatsioon ja ka maski kandmine. Praegu me teame seda. Kui me teame, miks me siis vastavalt ei tegutse?

Mitut inimest te viimati toidupoes käies maskiga kohtasite? Suure supermarketi peale saame võib-olla 2–3 maskikandjat? Ja mitut inimest te teate, kes sel nädalavahetusel veel sünnipäeval vms seltskondlikul üritusel käis? Mõne ikka välja mõtlete!

Kui me kevadel teadsime, et maski tuleb poes kanda ja seltskondlikel üritustel ei käi, kuidas me siis selle nüüd ära oleme unustanud? Ootame, et keegi (valitsus) ütleks meile, et seda peab tegema kohustuslikus korras? Ei soovita ootama jääda!

Kes ütleks, mida teha?

Ametnikud ja poliitikud on alati olnud silmaklappidega. Nende eesmärk on sageli mitte tekitada paanikat, et “rahvas ei kaotaks võitlusvaimu”.

Nii juhtus näiteks ka sajand tagasi 1918. aastal ülemaailmse pandeemia ajal, mil Suurbritannias ei arutletud gripipandeemia üle avalikult tsensuuri tõttu. Küll aga tehti seda Hispaanias, mistõttu tunnemegi haigust nüüd Hispaania gripi nime all. Ehkki alguse sai see USA-st Kansasest.

Lisaks on poliitikute tegevused ajendatud väga palju soovist NÄIDATA, justkui miskit tehakse. Mäletate kraadimiskohustust lennujaamades ja muudes avalikes ruumides? Eestigi raiskas sellele kõvasti raha, ehkki teadlased olid selgitanud, et massiline temperatuuri mõõtmine ei aita kuidagi covidisse nakatunud inimesi välja selgitada.

Või siis ka koolide sulgemine, mis alati esmajärjekorras lauale käiakse. Juba kevadise puhangu ajaks olid teadlased välja mudeldanud, et koolide sulgemine haiguse tõkestamiseks annab ainult õige pisikese efekti, võrreldes sellega, et ei tehta üldse midagi.

Mis kohad tegelikult kinni peaks panema?

Tänaseks, kui koroonaviiruse levikut on jõutud rohkem uurida, on teada, et esimesena peaks kinni panema pubid. Lisaks sellele, et alkoholi tarbinud isikud ei suuda end kontrollida ja asuvad kallistama, on pubides ka suur lärm ja inimesed räägivad valju häälega, mis võimaldab tatipritsmete abil viirusel edukalt levida.

Kohe tuleks sulgeda ka laulukoorid – jälle tatipritsimise oht! Ning ka treeningklubid, kus inimesed hingeldavad ja selle sageduse kasvades tõuseb ka nakatunud viiruseosakeste lendumise oht.

Tegelikult näeme pea kõigi viiruste puhul muteerumist. Viirus on tark. Talle endale pole kasulik peremeesorganismi tappa, sest nii ei saa ta edasi kanduda. Me nägime ka covidi puhul seda, et kui alguses peeti haigust ohtlikuks peamiselt vanemaealistele, siis ühel hetkel hakkasid haigestuma tugevad ja terved. Viirus muteerus ja õppis olema nakkavam just tugevaimas eas inimestele, sest see oli talle endale kasulik.

1918. aastal osutus teine laine tapvamaks kui esimene, sest ta oli muteerunud inimestele sobilikumaks. Silmaklappidega ametnikud ei teinud piisavalt, et rahvast selle eest hoiatada.

Milline oleks väljapääs?

Ma tean, et harjumusi on raske muuta. Kuid ometi on see võimalik, sest me oleme ju õppimisvõimelised inimesed. Sajand tagasi saadi aru, et gripi leviku vältimiseks tuleb loobuda tänavatele ja põrandatele sülitamisest. Teistega klaasi jagamisest. Et aevastada ja köhida tuleb varrukasse.

Hispaania gripp kestis 500 päeva. Haiguse vaenlaseks sai tema enda efektiivsus. 500 päeva on pikk aeg. Võib-olla juhtub ka covidiga see, mis on sarnane teistele viirustele.

Aja jooksul potentsiaalsete ohvrite arv väheneb, sest viirus on neil juba olnud ja nende immuunsüsteem mäletab seda. See kaitseb inimest. Nõnda põletab pandeemia end lõpuks ise läbi.

Seniks aga kannatlikku meelt ja püsigem terved!

Allikad:
Dokumentaalfilm “Gripp, mis tappis 50 miljonit”
The Economist “As the northern hemisphere gets colder, covid-19 deaths are rising rapidly”
Podcast Hidden Brain “An Unfinished Lesson”
London Imperial Kolledzi uuring