Tartu Ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliiniku teaduslabori juhi Darja Lavõgina sõnul oli uurimisgrupi eelnevate tööde põhjal teada, et glioblastoomi rakud on kõige tundlikumad kahte kategooriasse kuuluvate ainete suhtes: need, mis mõjutavad rakutsükliga seotud sihtmärke, ja need, mis mõjutavad epigeneetiliste muutustega ehk geenide avaldumisega seotud sihtmärke.
„Värskeimas uurimistöös keskendusime rakukultuurides just neid sihtmärke mõjutavatele ravimikandidaatidele. Samuti testisime nende efekti nii tavapärastes kui ka vähendatud hapnikusisaldusega ehk hüpoksilistes tingimustes. Kliinilisest praktikast on nimelt teada, et hüpoksia on glioblastoomi puhul suur probleem, sest kasvaja kasvab väga kiiresti, verevarustus muutub ebapiisavaks ja suured haigusest haaratud alad jäävad seetõttu hapnikuvaegusse. Samuti on glioblastoomi puhul näidatud, et hapnikuvaene keskkond soodustab kasvajarakkude levikut ümbritsevatesse kudedesse ja põhjustab ravimiresistentsust,“ selgitas Lavõgina.
Uuringus ilmnes, et üheteistkümnest uuritavast ühendist osutus kõige võimekamaks PRMT5 inhibiitor onametostat. „Selle ühendi võime pidurdada glioblastoomi rakkude jagunemist oli hapnikuvaestes tingimustes isegi tugevam kui normaalse hapnikusisalduse juures. Põhjalikumad uuringud onametostati täpse toimemehhanismi kohta kinnitasid, et see ühend muudab DNA pakendamise eest vastutavate valkude ehk histoonide omadusi. Seeläbi mõjutab see mitme geeni avaldumist, mille lõppväljundiks on rakutsükli seiskumine ja valkude sünteesi eest vastutavate organellide ehk ribosoomide kokkupaneku pidurdumine,“ rääkis Lavõgina.
Jana Jaali sõnul näitas uuring, et onametostat on võimeline mõjutama nii geenide avaldumist kui ka rakutsüklit ning võib seetõttu olla hea kandidaat glioblastoomi ravivõimaluste laiendamisel. Lisaks võib uuringu käigus saadud info onametostati toimemehhanismi kohta osutuda kasulikuks ka teiste patoloogiate uuringutes, mille puhul on näidatud seost ribosoomide kokkupanekut vahendavate rakukeskuste nukleoolidega. „Samuti on uuring hea näide selle kohta, kuidas on kliiniliselt olulist probleemi võimalik lahendada erinevate Tartu Ülikooli allüksuste, Eesti biotehnoloogiafirma ja välisülikooli koostöös.“
Jana Jaal lisas, et onametostatil võiks olla potentsiaali haigete eluea pikendamisel. „Viimast tuleb siiski kliinilistes katsetes kinnitada. Samuti tuleks kindlaks teha, kas ka teised PRMT5 inhibiitorid toimivad sarnaselt, sest neid arendab mitu ravimitööstusettevõtet.“
Artikkel „Inhibition of epigenetic and cell cycle-related targets in glioblastoma cell lines reveals that onametostat reduces proliferation and viability in both normoxic and hypoxic conditions” ilmus Nature’i rühma ajakirjas Scientific Reports. Teadustöö on tehtud Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi baasfinantseeritava projekti raames. Darja Lavõgina pälvis TÜ arstiteaduskonna aastapäeva teaduskonverentsil selle uuringuga arst-residentide, arstide ja teadurite suulise posterettekande preemia.
