Nüüd järgitakse väga hoolikalt gruppide süsteemi, et inimesed troppi ei koguneks ja kui sul on piletil ikkagi Grupp 5, siis ilmselgelt pole mõtet ennast kohe järjekorda seada. Jõuad ilusti seriaali lõpuni vaadata või peatüki lõpuni lugeda. Võib olla vetsuski käia.
Ja parim asi – kui pardale ei minda otse, vaid viiakse bussiga, siis enam ei topita busse ääreni täis. See tähendab, et esimesena sisenenud inimesed ei pea umbes 15 minutit lõõskava päikese käes seisvas bussis ootama, kuniks sõiduk ääreni täis topitakse nagu Tokyo metroo. Mõnusalt pooltühi buss ja kiire sõit.
See omakorda tähendab, et lennukis istekohale jõudmine on kiire ja ei pea vahekäigus ootama, kuniks reisijad eri lennuki otstes oma pagasit riiulile topivad, midagi unustavad, alla võtavad, uuesti topivad ja, no teate küll – samal ajal elab teil keegi koguaeg seljas, justkui see aitaks.
Meetodid nagu klassiekskursioonil
Sihtkohta saabumisel toimub kõik vastupidi ja veelgi mõistlikumalt. Vanasti oli ju nii, et kui salongis kõlas lause “Landing complete“, tõusid rahvamassid püsti, hakkasid pagasit alla võtma ja siis seisid järgmised 1–-15 minutit kitsas vahekäigus, kott süles või mõne istuva kaasreisija peas ning ootasid.
Trepiga mees ilmselt alles sõi lõunat ja ootas käsklust lennukini sõita, aga kõik juba ootasid. Jällegi – nagu kedagi kunagi lennukisse oleks jäetud.
Vähemalt Lufthansa lennul oldi väga konkreetne – kui kõik uuesti maha ei istu, siis me seda ust lahti teha ei tohi. (Kangesti meenusid põhikooliaegsed kooliekskursioonid, kus õpetajad pidid lagedale tulema aina karmimate ähvardustega.) Seejärel hakati ridade kaupa inimesi välja laskma: “Nüüd read 5, 6 ja 7. Võite oma pagasi võtta ja väljuda.” Super!
