Niisamuti on kogemusi ja enesekindlust meeleoluhäiretega tegelemisel juurde saanud ka pereõed, kes saavad tegeleda elustiilinõustamisega ja aitavad patsiendil mõista organismi põhivajadusi. “Psüühikahäirete algpõhjus peitubki tihti tõigas, et inimese põhivajadused pole täidetud. Kui öösel hästi ei maga ja korralikult ei söö, siis mõjutab see negatiivselt ka vaimset tervist,” tõdeb Talvik.
Klaabu on pakkunud omajagu väljakutseid
Klaabu ühe suurima väljakutsena toob Rohtoja välja infosüsteemide erinevuse. “Igas keskuses tuleb eraldi välja mõelda, kuidas me omavahel võimalikult kiiresti infot saame jagada. Kas esitada kiiresti epikriis ära, et perearst teaks järgmisi plaane, või peaks ühendust pidama pigem meilitsi või telefoni teel. Igal keskusel on omad infosüsteemid ja nende ühtlustamine oleks oluline arengukoht,” selgitab ta.
“Teiseks tuleb selgitada, mille nimel tegutseme. Et me ei tule kellegi tööd ära võtma ega soovi õpetada, kuidas perearstinduses asjad peaksid käima. Me soovime appi tulla vaid patsiendi enda pärast. Mõnel juhul ollakse väga avatud, teisel juhul aga suhtutakse väikese kahtlusega.”
Talvik nendib seejuures, et koostöö on erinevate osapoolte vahel muutnud nõnda heaks, et kohati konarlik algus on ununenud. “Aja jooksul on saatekirjad muutunud väga sisukaks. Perearstid kasutavad hea meelega võimalust suunata patsient vaimse tervise õe juurde või näiteks psühhiaatri e-konsultatsioonile,” sõnab ta.
“Päris palju sõltub ka patsiendi koostöövalmidusest. Ette on tulnud olukordi, kus patsient ütleb, et perearst saatis ta edasi põhjuseta. Kui lähemalt uurida, tulevad siiski välja mured, miks edasisaamine oli vajalik,” lisab Talvik.
Tartu ja Pärnu näitel on aga Talvik kuulnud projekti kohta häid sõnu. Kohtumistel perearstidega on üksteise ootused selgeks tehtud. “Selline kommunikatsioon teeb asjad alati paremaks. Ma usun, et kui projekt muutub ühel päeval üle-eestiliseks, siis on kõikjal parem ligipääs psühhiaatrilisele abile,” sõnab Talvik.
