Vaimse väärkohtlemise mõjud ei ole alati koheselt tuvastatavad
Hollandis ja Belgias läbi viidud uuringud kinnitavad, et iga viies alla 12-aastane laps kogeb treenerite vaimset väärkohtlemist. Eestis ei ole spordiga kaasnevat vaimset vägivalda seni veel uuritud.
Avalikkuse ette on läbi meedia jõudnud lood sellest, kuidas märgata ja kuhu pöörduda seksuaalse väärkohtlemise kahtluse korral. Kuid vähem tähtis ei ole otsida abi ka vaimse väärkohtlemise korral, mida on sageli keeruline tuvastada, kuid mida tuleb spordis ette üha sagedamini.
Sageli puutub noorsportlane vaimse väärkohtlemisega kokku juba varases lapsepõlves. Laps ei pruugi väärkohtlemisest esialgu ise arugi saada, hiljem ei oska või julge ta sellest alati rääkida. Seetõttu ei ole ka vaimse väärkohtlemise mõjud alati koheselt tuvastatavad. Kuid see ei tee neid olematuteks.
Vaimse väärkohtlemise tulemusel tekib lapsel arvamus, et ta on väärtusetu. Langeb enesehinnang, usk endasse, tekivad ärevushäired, depressioon, söömishäired, käitumuslikud- ja kognitiivsed raskused, langeb sooritustulemus. Väärkohtlemise mõjud võivad avalduda alles hilisemas elus ja hakata mõjutama toimetulekut täiskasvanuna.
Mida andekam ja lootusandvam noorsportlane on või mida rohkem on tegemist saavutusspordiga, seda suuremad on väärkohtlemise riskitegurid. Kõigist neist lastest ei pruugi saada tippsportlasi, küll aga võivad neist saada traumeeritud ühiskonnaliikmed.
Noorsportlaste suitsidaalse käitumise kasvule on kaasa aidanud kindlasti ka COVID-19, kus piirangute ja ebastabiilse elukorralduse tõttu riigis on treenimisvõimalused ja võistlused olnud pikemat aega häiritud.