Ühel augusti alguse nädalavahetusel, täpsemalt 4. augustil sai Lõuna-Eestis kogeda õiget suveilma – paduvihm sillerdas päikesepaistes, mis oli nagu tellitud Lähte karjääris toimuvaks Vägilase jooksu katsumuseks. Jooksust, kus osalejad lausa vägilaseks kroonitakse, jagab muljeid Ott Pluum.

Finišis on nägu mudane, kuid naeratus kõrvuni

Minu jaoks oli see esimene kord osaleda sarnasel ekstreemjooksul. Mõte osalemisest tekitas alati ebalemist, kuid kui täispikale rajale oli sööstmas ligi 450 vägevat, kes kõik tahtsid oma osa üle 30 takistusega elamusest, siis kuidas sain mina sellest ilma jääda!

Usun, et paljud osalejad on sattunud Vägilase jooksu sarja võistlustele läbi tuttavate kilgete ja pajatuste, kuidas Eestis on olemas jooks, kus saad vett, muda ja vilet, aga tegelikkuses on see kõik meeletult tore. Juhtme ajab peas sassi küll, kuid spordihinges tekitab selline jutt elevust. 

Nii sain ka mina jooksust teada läbi sotsiaalmeedia, kus kõigil finišijoonel nägu mudane, kuid naeratus kõrvuni. Väidetavalt on vägilaste hooaega lõpetav kolmas üritus ehk Lähte Vägilase jooks see Crème de la crème ning kuna nädalavahetus oli vaba ja maratoniks on trenni vaja nagunii teha, siis taganemisteed enam polnud.

Fotod: Reigo Teervalt, Sixten Sepp

Seiklushundi korraldatud teisigi jookse näed SIIT.

Stebby ürituskalendri leiad SIIT.

Konarlik ettevalmistus

Kui valmistuda ei oska, siis tulebki lihtsalt peale minna. Ega peale korraldaja soovituste ja eelmise aasta tempoka video ma rohkem eeltööd ei teinudki – parem olgu rajal ebameeldivaid üllatusi, kui et ajan ise end närvi juba jooksu eel. See on soovitus kõikidele, mis pädeb ka pärast jooksu läbimist.

“Õnneks” avastasin Lähtele jõudes, et jätsin kulunud ja räämas võistlustossud sootuks maha. Kasutusse läksid seega lumivalged jooksutossud, mille vältimist korraldajad korduvalt toonitasid. Esimene eksimus kirjas, kuid südames oli soov, et see jääks ka viimaseks. 

Suurvõistluse emotsioon 

Mitu erinevat stardigruppi, energiat täis muusika ja sportlik melu tekitasid isegi Lähtel suurvõistluse tunde. Erinevatel distantsidel pani end proovile 700 inimest, kuid üdini tõsiseid või morne nägusid ei trehvanud mina ühtegi. Isegi esikohale võistlev grupp säras omamoodi, teades, et ees ootab tund aega jooksmisele sarnast seiklust, millele mina nime anda ei oska.

Oodates oma stardigruppi, mis sattus olema viimane, tekkis omamoodi ärevus. Pärast kiiret soojendust ja stardipauku aga kõik ununes. Suur osa grupist udjas juba meeletu tempoga esimest takistust püüdma, mina aga sõbraga nende järel kurve võttes jäime ootama esimesi takistusi. 

Jooksmine muutub ajapikku pikaks astumiseks

Kui esimesed roomamised ja hüpped üle erinevate torurägastike tehtud, oli pulss juba punases ja peas mõte, et sellise tempoga siin suvesoojas teeme kõik endale liiga. Samas tekkis jooksukaaslasega arutelu, et ega viimaseks ka ei taha jääda. 

Ette rutates tõden, et sellisel jooksul pole kohal mitte mingit tähtsust – eesmärk on lõpuni tulla. Meie oma 281. ja 282. kohaga oleme lihtsalt rida statistikas ja unustame selle tulemuse juba homseks. Emotsioon aga jääb. 

Tulles tagasi raja juurde, siis vanas karjääris liivakallastel joostes oli pärast kümmet esimest minutit aeg esimest korda vette karata – siis mõistsin vaikselt, kust võistluse peakirjas sõnale ”jooks” veel “vägilane” lisandub. 

Läbides järjest mitu muda- ja veetakistust, muutus jooksusamm ühtäkki sookoll Shreki pikaks astumiseks, kus keha tahtis veel joosta, aga mõni kilo muda jalgade ümber viis tõusva jala otsejoones maha. 

Enda jalgu edasi vinnates tekkis mingisugune ürgne adrenaliin, millega endale tõestada, kuidas ka järgmine takistus ei ole tegelikult takistus, vaid osa vingest jooksuelamusest. Ja nii täitsa lõpuni välja. Nii mõnigi takistus ei olnud takistus, vaid lapselik meenutus suvepuhkusest – korra sai isegi vette liugu lastud. 

Ilm annab vunki juurde

Nagu algul kirjeldatud, siis paduvihm keset päikesepaistet oli samuti reaalsus, mis keeras elamusele vinti peale. Mis siis, et muda muutus mudasemaks, kui ise oled juba mudane, eks?

Loomulikult oli takistusi, mis muutusid vihmaga võimatuks ülesandeks, kuid sellele on korraldajatel alati rohi olemas. Kas lisaring mudas või tugevaks tegevad 20 kosmonauti. Ükski takistuse mitte läbimine sind finišijoonest eemale ei hoia. 

Soe soovitus kõigile tulevastele osalejatele – ilmateade ei mängi rolli. Kui lubab vihma, siis las see vihm ollagi. See on ainult boonus ja seetõttu koju jäämine ei ole mõistlik.

Raskeim osa oli…

Raskeim osa ei olnud mudas müttamine või jooksmine, vaid hoopis erinevad rippumisülesanded. Tundes end nagu märg pesu nööril kuivamas, oli vaja edasi liikuda nii Tarzani meetodil või pea ees mööda planku libistades. Just neil hetkedel tuli lisaks tugevale vaimule kasuks jõud ja kavalus, sest iga järgnev liigutus võis su saata takistuse ületamise juurest mudasele lisaringile. 

Siiski julgustan kõiki proovima igat takistust – silmatest ei ole parim viis takistuse hindamiseks ning nii mõnigi võimatuna näiv ülesanne oli lõpuks lihtsamate kategoorias. 

Kamraadlus aitab rajal edasi

Mina võtsin 7,5 kilomeetri läbimiseks kaasa sõbra, et oleks, keda utsitada. Polnud paha idee, sest oli näha teisigi sõpruskondi, kes ei võistle aja ega koha nimel, vaid koos läbimise eest.

Samuti sai füüsiliselt ulatatud ka abikäsi võhivõõrastele, kellel oli vaja viimast tõuget või nõu takistuse ületamiseks. Seega tegu on omamoodi võistlusega, mis ei ole võistlus teiste ega endaga, vaid kõigi ühine võitlus raja vastu. 

Sel aastal jäid kindlasti võistlejad rajale peale. 

Uuel aastal uue hooga

Kuigi Lähte oli Seiklushundi vägilase sarja viimane etapp sel kalendriaastal, siis uuel aastal soovitan juba varakult silm uudistel peal hoida ja end kirja panna. Tegu on üha populaarsemate üritustega, mis sel korral toimus ka öösel ehk 12 tundi enne pühapäevaseid starte. 

Kellele see jooks on? Kõigile, kellel vähegi huvi on. Aeg ei ole oluline ja iga kaasvõistleja on nõus sind aitama, kui peaksid ootamatult jänni jääma. Soov end ületada on olulisemgi kui jooksuvorm. Raja läbimine on paljuski kinni meie peas ja ohutundes, mida tegelikult kordagi seal ei tekkinud. Minu tugev soovitus esmaläbijatele on, et rajale tasub minna põhimõttega “tasa sõuad, kaugele jõuad” ja finiš tuleb kätte pigem ruttu. 

Suur kummardus kõikidele sarja Seiklushunt korraldajatele, kes sellise positiivse katsumuse kõigile teistele valmis seadsid ja ohutuks tegid. 

Vaata pilte Vägilase jooksu Lähte etapist (fotode autorid: Reigo Teervalt, Sixten Sepp, Ott Pluum).

Tutvu lähemalt Seiklushundi kalendriga SIIN.

Üle 9000 võimaluse heaoluks leiad Stebbyst.