Poisiklutt on ema sõnul tubli võitleja. „Kaspar ei protesti protseduuridega ega midagi. Ta teab, et tal on kasvaja ja peab ennast hoidma. Ta pole kunagi ka väljendanud seda kurbust või pahameelt, et miks selline asi temaga juhtus. Ta lepib sellegagi, et peab kõndima ega saa joosta nagu teised temavanused,“ kirjeldab Katri, kuivõrd arusaaja ja mõistev on poiss ise sel raskel aastal olnud.
Praegu on Kaspar koduõppel ja targal poisil on õppimisega kõik joonel. Pärast operatsiooni muutus aga paremakäeline laps vasakukäeliseks.
Emotsioonidega tuleb tegeleda
Katri märgib, et vähidiagnoosi saanud lapse emana pole ta kordagi avanud Google’i otsingut. „Tavaliselt on seal 101 erinevat vastust. Otsustasin teadlikult selle endast eemale jätta. See ajab muidu hulluks,“ sõnab ta.
Küll aga vajab ema vahel enese tühjaks rääkimist. Lastehaiglas on selleks olemas ka psühholoog ja nõustaja, kuid suurimaks toeks sel teekonnal on naisele omaenda pere ja lähedased. „Kui on väga raske, lähen korraks eemale, näiteks sõbranna juurde, kus saan ennast tühjaks rääkida ja nutta. Siis on jälle kergem ja saab edasi minna,“ ei tee Katri saladust ka neist hetkedest, millest üldjuhul ei räägita.
Praegu on Katri koos pojaga enda ema juures maal ja kui tema tuleb töölt, saab Katri paariks tunniks jalutama minna. „Aeg-ajalt on eemale vaja,“ tõdeb vähipoisi ema.
Kasparilgi on suurepärased sõbrad, kes on tema jaoks alati olemas ja suhtuvad ka peas olevasse armi täiesti rahulikult, küsimusi esitamata. „Keegi pole selles õrnas eas last narrinud ega midagi öelnud. Temaga arvestatakse ja teatakse, et ta peab end hoidma ja rahulikult mängima,“ on ema tänulik.
