Hea nõuanne

Kuidas erineb sportlase ja mittesportlase energiavajadus?

Sportlaste puhul eristub kõige enam liikumisega seotud energiakulu.Foto: Shutterstock

Rubriiki toetab

Sportlaste toitumisvajadusest rääkides arvatakse sageli, et see peaks olema midagi väga erilist, mis ei ole võrreldav ülejäänud inimeste vajadustega. Tartu Ülikooli spordifüsioloogia professor Vahur Ööpik tõdeb, et tegelikult päris nii see ei ole.

„Sõltumata sellest, kas oleme sportlased või mitte, vajame täpselt samu toitaineid, mis täidavad meie organismis samu ülesandeid. Erinevus on kogustes ehk energiavajaduses,“ tõdes professor Ööpik Kuku raadios saates „Kuue samba taga“. Ta lisas, et valdav osa spordialasid on seotud energiakuluga ja kui inimene treenib korrapäraselt ehk on sportlane, siis on tema energiakulu ilmselgelt suurem kui kaaskodanikul, kes sporti ei tee.

Sportlaste seas paistavad suurema energiavajadusega silma just vastupidavusalade esindajad. Sellistel spordialadel on treening- ja võistluskoormus suuremahuline ja sageli ka suure intensiivsusega. Ööpik tõi näiteks ultrasportlase Rait Ratasepa, kelle energiatarbimist jälgis ja protokollis Eesti viiekordse ultratriatloni ajal sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi doktorant. „Tema energiatarbimine ulatus mõnel päeval 11 000 kilokalorini, mis on tavainimese jaoks ettekujutamatu energiahulk,“ nentis ta.

Inimese vajadus toiduenergia järele moodustub peamiselt kolmest tegurist: põhiainevahetusest tulenev energiavajadus, puhkeoleku energiakulu ja kehalise aktiivsusega seotud energiakulu. „Teatud kogus tarbitavast toiduenergiast läheb ainuüksi toidu enda töötlemiseks: seedetrakt aktiveerub, seedenõrede tootmine suureneb, seedeensüümide süntees muutub intensiivsemaks jne. Ligikaudsete arvutustega on kindlaks tehtud, et tarbitavast energiakogusest kulub 10% toidukoguse töötlemiseks ja toitainete omastamiseks,“ kirjeldas Ööpik.

Kõige suurem erinevus sportlase ja mittesportlase vahel tekib just kolmanda teguri puhul: „Liikumisega seotud energiakulu võib olla just vastupidavusalade esindajate hulgas väga suur.“

Toitumine võistlustingimustes

Sportlaste toitumine võistlustingimustes on Ööpiku sõnul eraldi teema, sest võistlusolukorras, näiteks velotuuri etapil, on mõeldamatu, et rattasportlane saaks järgida sama söömisrežiimi või menüüd mida rutiinse treeningu puhul. Siis tuleb toituda rattal.

„Võistlussituatsioonis tarbitakse enam näiteks spordibatoone ja kontsentraate. Need on pakendatud portsjonite kaupa, mida on hea käigu pealt manustada. Nende koostise puhul on arvestatud akuutse pingutussituatsiooniga. Tavaliselt on need tooted süsivesikurikkad, sest süsivesikud on inimese organismile kõige olulisemad energiaallikad,“ kirjeldas Ööpik.

Ööpik tõi näite ühest Hispaania teadusuuringust, kus vaadeldi Andaluusia velotuuril osalenud rattasportlasi. „Nende päevane energiakulu jäi 5500 kuni 7000 kcal juurde. Paratamatult tuleb osa energiavajadusest katta võistlussituatsioonis ja siis on nendest toodetest palju abi, eriti kui tootevalik on tehtud kaalutletud ja tõenduspõhistel alustel, sportlane ise on valikutes pädev ja ta on kuulanud vajaduse korral ka pädevaid nõustajaid.“

Ööpik lisas, et õppinud nõustajaid peaks peale sportlaste kuulama ka harrastajad, kes vajavad treeningute ja sportimise kohta asjakohast nõu.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.