Üldjuhul on veenist vere võtmine lihtne protseduur ja ei põhjusta patsiendile mingeid probleeme. Siiski — mõnelt inimeselt õnnestub vere võtmine ladusalt, kuid teise puhul on protseduuri tegemine tõeline rist ja viletsus. Kas on olemas nn halvad veenid, millest need tingitud on ja mida sellisel juhul ise saaks ära teha, et verevõtt ladusamalt sujuks?

Milline on “halb veen”?

Tavaliselt võetakse verd küünarlohu piirkonna keskmisest veenist. Patsiendile on selles piirkonnas nõelatorge vähem valulik, kuna see soon on lähedal naha all. Alternatiivseteks verevõtu kohtadeks on küünarvarre sisemise pinna, randme- ja käeselja veenid. Verd ei saa nendest kohtadest võtta juhul, kui see ala on laialdaselt armistunud, turses või kaetud põletushaavade või hematoomiga. 

Nn halvad või rasked veenid on kergesti ahenevad, liiga õhukesed või neid on lihtsalt raske naha all näha. Kõige sagedamini esineb “halbu veene” lastel ja vanuritel, kuigi tegelikult võivad igaühel meist teatud põhjustel olla probleemsed veenid ja me võime vereloovutusel rohkem abi vajada. Sõltuda võib see aga mitmest asjaolust, näiteks sellest, milline on patsiendi vererõhk, kas käsivars on piisavalt soe või milline on stressitase.

Mõnel inimesel on geneetiline eelsoodumus probleemsete veenide tekkeks, kuid paljudel juhtudel võib põhjus peituda patsiendi dehüdratsioonis. Seega tuleks enne vereloovutusprotseduuri piisavalt vedelikku manustada.

Tavaliselt võetakse verd küünarlohu keskmisest antekubitaalsest veenist. See asub küünarliigese sisekäes, eesmises osas. Seda veeni seostatakse minimaalse valuga ning see jääb kõige paremini silma.

Mida teha, et verevõtt ladusalt läheks?

Kogenud meditsiinitöötajale on verevõtt lihtne protseduur. Esmalt palpeeritakse veri veeni, et see n-ö nähtavale ilmuks. Enamikul inimestest pole veene palja silmaga näha ja puudutamine võib olla ainus viis sellise probleemse veeni leidmiseks. Seejuures tuleb veenduda, et tegemist on ikka patsiendi veeni, mitte arteriga. Järgmisena fikseeritakse veen žguti abil, mis tuleks siduda pigem lõdvemalt kui liiga tihkelt. 

Sageli ei pruugi need sammud aga veeni leidmisel abiks olla ja siis peab verevõtuks teise koha leidma (nt randme- ja käeseljaveenid). Kui on tegemist vähekogenud veenivere võtjaga, võib veeni sein saada kahjustatud ning veeniseina paranemisfaasis tekib nn armkude, mis raskendab hiljem veenivere võtmist. Seetõttu peaks vere sagedasel loovutamisel verd võtma erinevatest kohtadest. 

Kindlasti on oluline patsient verevõtuks sobivalt ette valmistada. Protseduuri ajal olgu tal mugav asend, seejuures on eriti tähtis leida õige asend patsiendi käele — patsiendi õlg on randmest kõrgemal ning käsi on välja sirutatud nii, et moodustab õlast randmeni sirgjoone. Patsient peaks protseduuri ajal olema lõõgastunud ja stressivaba.

Käsivarre soojendamiseks võib kasutada desinfitseeritud soojakotti või veepudelit. Vere võtmisel ei tohi torkekohta kloppida ega hõõruda. Käe “pumpamine” võib põhjustada hemolüüsi ja hemokontsentratsiooni.

Kiire ja puhas vere võtmine on arstide, õdede ja laboritöötajate jaoks oluline oskus. Tihti tuleb toime tulla ka inimestega, kel probleemsed veenid ning lisaks ka foobia või lihtsalt hirm verevõtu ees. Meditsiinitöötajad kinnitavad, et vere loovutamine on lihtne ja valutu, kuid väga oluline protseduur ning seda pole mingil põhjusel vaja karta ega enda stressitaset kõrgeks kruvida.